Verised Khmeerid

Kambodža kommunistlik partei nimetas end peenelt prantsuse keeli Khmer Rouge’ks, kuna paljud selle juhid eesotsas Pol Potiga olid õppinud Pariisis. Peent ei olnud neis aga midagi – ilmaasjata ei peeta seda kõige brutaalsemaks totalitaarseks režiimiks maailmas. Vähem kui nelja võimuloldud aastaga saadeti kiirelt teise ilma 2-3 miljonit oma rahvuskaaslast ehk umbes neljandik elanikkonnast.

Kõikjal üle riigi olid salavanglad, kus tee viis 99 juhul 100st vaid ühe suunas – massihauda. Inimesi vangistati ja piinati seal seni, kuni nad end süüdi tunnistasid riigivastastes tegudest. Enamasti oli selleks koostöö CIA, KGB või mõne teise välisriigi luureorganisatsiooniga, ehkki ilmselt paljud kinnipeetutest ei teadnud enne vanglasse sattumist, mis nende lühendite taga peitub. Tuntum neist “julgeolekuasutustest” oli pealinnas asuv Tuol Sleng, mida tuntakse ka nime all S-21. Selles keskkoolihoonesse rajatud piinamisvanglas viibis 3 aasta ja kaheksa kuu jooksul vähemalt 20 000 inimest, neist välja pääses sealt teadaolevalt vaid 179. Kui vietnamlased juba linna ründasid, tapsid paanikasse sattunud punakhmeerid 14 viimast vangi ja panid jooksu. Ellujäänuid oli nn päästearmee saabudes vanglas vaid seitse ning nemadki vaid seetõttu, et oskasid punakhmeeride jaoks vajalikke asju – kes tegi kaasvangidest fotosid, kes maalis tippametnikest portreesid jne. 

  Okastraadist võrk ei olnud rõdudel mitte turvakaalutlustel, vaid selleks, et vangidel ei õnnestuks end alla heites vabatahtlikult surma saata ja nii piin lõpetada.

Kohe pärast Khmer Rouge’i sissemarssi Phnom Penhi aastal 1975 toodi siia kogu linna intelligents – arstid, õpetajad, mungad, üliõpilased, teadlased, insenerid, eelmise riigikorra ametnikud ja sõjaväelased jne. Nõnda talitati üle riigi. Intelligents viidi tapamajja, ülejäänud linnarahvas küüditati (kolme päeva jooksul kõikidest linnadest!) maale kommunismi teostama – kollektiivsetesse töölaagritesse riisi kasvatama. Pol Poti käsk oli ühe aasta jooksul kolmekordistada põldudelt koristatava riisi hulka.

S-21-s oli eraldi korpus oli Punaste Khmeeride kaadrile ja omadele sõduritele, sest Pol Pot oli ülimalt paranoiline. Nii leidis siin oma lõpu Pol Poti kaubandusminister. 

Klassiruumidesse ehitati puust või kivist üksikkongid suurusega 0,8x2 meetrit. Peale põrandapinna ning ahelate kinnitamiseks mõeldud aasa muud sisustust polnud. Oli ka suuremaid ühiskonge, kuhu topiti sadakond inimest.

  Pol Poti režiim talletas oma genotsiidi üsna hästi – näiteks vange pildistati enne ja pärast piinamist. Spekter oli lai: lisaks elektrijuhtmete ja põllutööriistadega nüpeldamisele läksid käiku endise kooli spordiväljaku ronimispuud, elektrilöögid, uputamine, skorpionid ja muud mürgised putukad. Paljud ei jõudnud ülekuulamisruumist üldse kaugemale...

  Teiste “luureagentide” jaoks lõppes tee Choeung Ekis, milliseid tuntakse ka üldnimetusega Killing Fields (tapapõllud). Režiimi lõpuaegadel saabus siia kuni 300 vangi öö jooksul ning valvurid ei jõudnud kõiki kohe tappa. Kuna padrunid olid loetud, peksid valvurid kätest kinniseotud ja kaetud silmadega vangid lihtsalt surnuks, lastes käiku taaskord erinevaid kodu- ja põllutööriistu või lihtsalt bambuskeppe. Sageli tõmmati surmaminejate kõri enne läbi suhkrupalmi nugaterava leheäärega – see ei tapnud, kuid vaigistas kisa. Tapjateks olid tihti 17-aastased küladest pärit hariduseta poisid, keda punakhmeerid värbasid ajuloputuse teel sõduriteks. Nii et päris kõhe on mõelda, et mõni selline võib ka praegu maja ees tänaval oma tuktukiteenust vägisi pähe määrida. 

  Sellesse hauda mahutati 450 surnukeha. 129st sellisest massihauast 43 on jäetud avamata.

  Esimesena sellele tapapõllule jõudnud kohalikud mõtlesid, miks see puu oli verine ja täis ajutükke. Vastus saabus siis, kui kõrvalt kaevati välja purustatud koljudega väikelaste massihaud. Nimelt oli punakhmeeridel kombeks, et kui üks pereliige sai süüdistuse riigi- ja revolutsioonivastases tegevuses, võeti kinni ka nende naised-lapsed. Julgeolekuorganisatsiooni moto oli, et kedagi ei tohi jätta ellu – muidu hakkab veel mõni kättemaksu hauduma. Ja et põldu rohides tuleb ka umbrohu juured eemaldada...

Mälestusstuupa, mis on täis enam kui 8000 erinevas vanuses ohvri kolpa. Eks ta natuke imelik ole taolisel viisil jõledust mälestada, aga mõjus küll.

Paljudel tekib küsimus, miks Pariisis ülikoolis käinud ning enne revolutsiooni geograafia- ja ajalooõpetajana töötanud Pol Pot oma kaasmaalaseid selliselt kohtles. Raske öelda, mis toimus tema hullumeelses ajus, aga ta püüdis jõuda kommunismini kiiremini kui tema suur eeskuju esimees Mao Hiinas. Esimene asjana küüditati kogu linnaelanikkond punakhmeeri sõdurite kaasabil maale töölaagritesse, sest eesmärk oli aasta riisitoodang kolmekordistada ning riik sotsiaalsete klassideta agraarühiskonnaks muuta. Osad hukkusid juba teel neisse orjalaagritesse, teised 12-tunniste tööpäevade ja vähese söögi tulemusel. Tööst keeldujad hukati kohapeal, sest milleks kulutada aega kohtupidamisele.

Uute väärtuste juurutamiseks kaotati eraomand, raha (ainsa kommunismi poole püüdleva riigina maailmas!), hariduse omandamise võimalus, nii era- kui ka ühiskondlik transport, meelelahutus, religioossed praktikad ja khmeeri traditsioonid. Haiglad, koolid, riigiasutused, templid suleti või muudeti vanglateks, ümberharimise keskusteks, lautadeks, aitadeks. Inimestel lubati kanda vaid määratud vormi – üleni must ja punasekirju sall.

Sisuliselt kogu intelligents hävitati – näiteks oli neil hämaratel aegadel kogu riigi peale vaid umbes 50 arsti, rahvaarv aga umbes 8 miljonit. Seetõttu on ehk mõistetav, miks tänapäeval selle riigi areng niivõrd kaua aega võtab – eesrindlikumat genofondi lihtsalt pole ning selle taastamiseks päris algusest kulub kindlasti rohkem kui üks põlvkond.  Nii tundubki suurem osa Phnom Penhi mehi sisustavat oma aega tuktukis magamisega või end tänaval valgetele külgekleepimisega hõikega “Hello, tuktuk, sir!”

Me teame hästi massimõrvareid Euroopas, Stalini ja Hitleri kätetööd. Kuid täna nähtu põhjal on vägisi tunne, et siin asetleidnu on mitu astet brutaalsem. Seda nii tapmiste õõvastavates viisides peamiselt põllutööriistadega kui  ka genotsiidi ülikiires totaalsuses.

Veelgi häirivam on tollase rahvusvahelise üldsuse käitumine – kui verised khmeerid võimult tõugati ja Pol Pot Taisse pages, lasti tal seal rahus toimetada ja oma jõude uuesti formeerida. Veelgi enam, demokraatia lipulaevad nagu USA ja teised ei tunnustanud vietnamlaste paikapandud Kambodža uut valitsust, vaid riiki esindas ÜROs endiselt vend number 1, kellele kuuldavasti suunati ka mingit Lääne abiraha. Uskumatu, et see kõik juhtus vähem kui paarkümmend aastat pärast II ilmasõja õudusi ning võitjate kinnitusi, et sellistel massimõrvadel ja metsikustel ei lasta enam kunagi korduda. Läänel oli nende õuduste ajal lihtsalt muud probleemid, mis tähelepanu nõudsid.