Ämblikest ja kutsikatest

Sina ei saa muuta Kambodžat, vaid Kambodža muudab sind. Aeglaseks ja pooleldi apaatseks. Võtame näiteks Kadri. Kes oleks suutnud uskuda, et ta läheb erinevalt Eesti südaööst siin magama veidi hiljem kui kanad ning ärkab koos kukkedega. See teeb umbes pool seitse hommikul või nii. Öösiti peab ta muidugi poolunes ühe silmaga ämblikuvalvet.

Päikese loojudes kohalikel muidugi sagimine algab. Saabub veidi jahedam aeg toimetuste tegemiseks ja laste-meeste kasimiseks. Samuti tulevad teadvusele ja asuvad baaride poole liikvele koomasõdurid, kellel tuleb kõht taastäita ja hiliste öötundideni “buy 3-pay for 2” jooke serveerida. Turiste siin on. Vastupidiselt Lonely Planeti (2012. aastast pärit?) kirjelduse järgi ei ole siin sugugi Tai 15 aastat tagasi. Kõik muu võib olla ehe ja autentne, kuid mitte kahvanägude hulk. Meie muidugi kaasa arvatud.

Tagasi tulles äratuskõnede juurde, siis need on selles majutuskohas kõigil vaikimisi tellitud. Veel enne, kui ehitusmehed saed ja höövlid käima panevad ning vasaratele valu annavad, hiilib majaseina taha üks kukk. Kuna seinad on palmilehtedest, siis põhimõtteliselt teeb see sama kui kukk moskiitovõrgu all. Kohe on näha, et siinsed kuked ei ole kursis eesti folklooriga, mille kohaselt piisab vanakurja minemaajamisest kolm korda kiremisest. Siinsed lasevad ikka üheksa või kaksteist ning parimad isegi kuusteist korda järjest. Igaks juhuks, sest mine sa tea, äkki on vanakurja kuuldeaparaadil patareid tühjad.

Kui öösiti pole Kadri ämblikuvalvet saatnud edu, siis päeva küll. “Apppppppppppppppiii, tule siia!” kostub toast sellal, kui Ain duši alla on. See saab tähendada ainult üht – Kadri radaril on ämblikulaadne toode. Laadne seepärast, et kui Ain seebisena tuppa ilmub, oli seal õige üks väike sitikas. See võis olla ämblik, aga ei pruukinud, kuna see hüppas nagu kirp. Mees nagu muiste püüab kirpämbliku kinni ja läheb tollega koos duši alla loputama. (Kadri: absoluutselt kindlasti oli see ämblik – mind juba ei peta. Samasugune, kui kodumaal pesitsev paksu tagumikuga tolmuämblik. Ainult selle vahega, et see siin hüppas nii 8 cm korraga. Samas – so far, so good. Suhteliselt suure tõenäosusega kohtame ka suuremaid, hüppavaid või siis mitte. Parem on Aini juba kohe harjutada...)

See-eest avastas Kadri kõrtsulaua alt elukad, keda detektor ämblikuna ei defineerinud.

Muidu on need mõned päevad kulgenud väga ühtses mittemidagitegemise rütmis. Hommikusöök, randa, pesema, õhtusöök, väike schnaps, jutuajamine ja kirjutamine-chillimine. Ainil tundub ehk pisut igav olevat, pidades silmas ranna osa. Seniks, kuni naisolevus tegeleb ühe oma peamise tegevusega, milleks teda siia ilma on loodud – nimelt päevitamisega -  püüab meesolevus leida endale tegevust. Näiteks omakäeliselt ujumisprillidega snorgeldades, päikesekreemi kaitseta rannas magamajäämisega, ühe purjeka kesiseid seilamisoskusi arvustades (keera veel natuke rooli ja kohe on iseeneslik halss, saad poomiga piki pead), niisama nohisemisega või paljutähenduslikult kaugusesse vaatamisega.

Ükspäev tegime paadisõidu sõsarsaarele Koh Rong Samloemile, mis on kuulus oma hobuseraua kuju ning täiskuupidude pärast. Aga mitte sinna me ei läinud, vaid pärast poolkohustuslikku snorgeldamispausi ning soolase vee allaneelamist ühte väikesesse kalurikülla saare teisel poolel. Valgeid on siin vaid mõni üksik, ülejäänud kõik kalurid ja nende pered. Nägime, kui vaeselt mõnel pool elatakse. Tont-teab-millest kokkuklopsitud onnid, küla ühine veevärk palmi alt väljaturritava toru näol, lapsed ja kutsikad läbisegi peatänava liivas. Aga see ei takista inimestel õnnelik olemast. Aga – vähem juttu, pikemalt pilte:

 Küla sadamasillalt vaadates.

Peatänav. Ei ole MuPo-t ega tasuta ühistransporti.

Inimesed elavad siin (üsna luksvariant) ...

...ja siin (säästukas)...

... ning siin ka.

Sel kanal on veel pea otsas tegelikult.

Sissejuhatus zooloogiasse - Kadri loeb kutsikal ribisid. Loom on nii kõhn, et normaalse tugevusega paitamise korral kukub ta ümber. Riisi siiski ei tahtnud. Testitud! Paku veel pagarilapsele saia.