“Külaelanikud lõid väidetava nõia teadvusetuks”

Selliselt oli peakirjastanud ühe täiesti korrektse uudisloo inglisekeelne ajaleht Cambodia Daily, mida teel Mekongi äärde lugesime. Selles rääkis kohalik politseiülem (usaldusväärne allikas!), et külaelanikud süüdistasid 57-aastast rahvaravitsejat mustas maagias, kuna paljud inimesed jäid pärast visiiti tema juurde hoopis haigeks. Elanikud nõudsid vallavalitsuselt ravitseja külast väljasaatmist, kuid seda petitsiooni ei rahuldatud. Siis kogunes umbes 50 inimest ravitseja maja kividega loopima, üks julgem aga tungis majja, haaras posija käest matšeete ja lõi teda pähe. Seepeale ilmus välja posija 27-aastane tütar, kes sissetungija alakõhtu kolm korda kirvega raius. Mõlemad hakitud kodanikud jäid ellu ja viidi haiglasse. See juhtus kõigest sadakond kilomeetrit Kambodža pealinnast eemal. Ravitseja tööd võib siinmail pidada üsna ohtlikuks, kuna samal nädalal jäi üks sorts peast ilma ja teine hakiti lihtsalt surnuks.

  Aga Mekongist, mis on praegusel aastaajal mudane, kuid siiski majesteetlik. Jõudsime linna nimega Kompong Cham, mis kunagi loeti riigi kolme olulisima linna hulka. Täna on see eeskätt vaid samanimelise provintsi keskus, mille kunagist hiilgust meenutavad praegustes oludes liiga lai kaldapromenaad Mekongi ääres ning selle ääres peatuvad klassikalised jõekruiisilaevad, mis on justkui mõne “Hercule Poirot” episoodi võtteplats. Kuigi turiste on ühe söögikoha perenaise sõnul iga aasta üha vähem, ei ole linn lootust kaotanud ning uusi hotelle aina kerkib. 

 

Lisaks turistide kuivaperioodile on jaanuarikuus kuival ka võimas Mekong, nii et jõesaareni Koh Pene viib bambussild. Seda reformvoodina vetruvat moodustist ehitatakse igal aastal uuesti, sest vihmaperioodil viivad tulvaveed vana silla minema ning nii saabki saarerahvas uue. Vihmaperioodil kerkib Mekongi veetase 5 meetrit või rohkemgi, mida reedavad maanteesilla tugipostide tumedamad osad. Tänavu olevat Mekong uputanud ka kaldaäärse promenaadi ja sõidutee, nii et vaja läks liivakotte liigvee takistamiseks. Jõevesi on vihmaperioodi ajal nii klaar, et kohalikud varuvad seda kõikvõimalikud anumad seda täis. Mekong on siis kalu täis ning vool kiire ja keeristerohke, mille ohtudest annab aimu eelmise vihmaperioodi jooksul üle 150 jõevoogudesse uppunud lapse.

Kompong Chami piirkond on tuntud kautšukiistanduste poolest. Nimelt toodetakse üle 40% maailma kummitoodetest vanal hea looduslikul viisil kautšukipuude piimast ning Kambodža on üks neist maadest, kes taolistele tehastele toorainet ette annab. Tegime lühikese õppevideo, kuidas puust saada kummi.  

  Kõikjal, kus on vesi, on ka elu ning Kambodžas ka elatakse. Väiksemapoolsem ujuvküla Mekongil.

Pesupesemine Mekongil kalurikülas. Hea on see, et vesi on tasuta ja elektrit ei kulu.

  Eriti jõukam ei ole ka elu kalurikülas Mekongi saarel, kus elab kokku umbes 500 inimest. Püüavad kala, kasvatavad tolmavas saviliivas kartulit, tubakat, kõrvitsaid ja kurke ning peavad vesipühvleid, koeri ja....

  ... ja tõmmunahalisi kratte, kes mandrilt toodud šokolaadi Kadri käest noolivad. 

  Vasakul kaldkatusega hoones tegutseb saare kool, kus lapsed saavad esimesed paar klassi haridust. Seejärel tuleb käia mandril koolis, mis tõusuvee ajal on üsna ohtlik. Vool on lamedate jõepaatide jaoks kiire ning tuul nii tugev, et rebib saarel bambusmaju pooleks. Isegi praegu, kuivaperioodil on hommikuti nii külm, et elanikud teevad soojendamiseks lõket. Sinised tünnid tähendavad jõevee filtreerimissüsteemi, mis valitsusvälise organisatsiooni abil üles saadi. Enne olevat joodud otse Mekongist ja osal külaelanikest olid kõhud valutanud. Ei imesta selle üle.

  Valged vaatavad valgeid. Kohe näha, et härrad on veiseülikoolis käinud pullitegemist õppimas. Sellised soliidsed.

  Pealetükkivad tüdrukud värbavad Aini oma veepudelite kandjaks seni, kuni nad naistemaadlust harrastavad. Tasuks pakutakse pooleldi näritud kurki otse tolmuliivaselt põllult. Pakkumine on liiga helde...

Kõike seda vaadates tekib küsimus, mis sel riigil viga on? Maa on soe, banaan kasvab ise ja kukub ju otse suhu, mitmes piirkonnas saadakse mitu riisisaaki aastas. Maavaradest on saadaval hõbe ja vääriskivid ning oli ka puit, kuid praeguseks on suudetud umbes 80% metsamassiivist maha võtta ja välisfirmadele maha müüa. Kuhu see raha kaob, et inimesed elavad umbes samamoodi nagu Khmeeri impeeriumi ajal esimesel aastatuhandel?

Meid saarele saatnud restoranipidajast khmeeriproua kasutab kirjeldamiseks üksnes viitekümmet halli varjundit ja sekka veelgi tumedamat. Esiteks korruptsioon – isegi kui heategevusorganisatsioonid tahavad mingeid inimesi toetada, tuleb osa rahast vasakule maksta, rääkimata siis “loomulikust” kaost teede-ehituse investeeringutelt või politseinike tavapärasest maksukogumisest ettevõtjatelt. Teiseks, kuigi punakhmeerid on ammu juba võimult tõugatud, on meetodid kohati jäänud sarnaseks. Ei kõhelda poliitilisi rivaale vangistamast ega äärmuslikel juhtudel isegi tapmast. Valitseva kliki käsutäitjaid on truud, kuna ametnikele ja sõjaväelastele kehtivad lisaks heale palgale muudki hüved nagu tasuta elekter ja bensiin. Pension kui selline puudub (okei, see on 7,5 dollarit kuus) ning hiljutiste streikide ning politseiga kokkupõrgete tulemusel kerkis miinimumpalk töölistel 95 USA dollarini kuus. Iga eksam lapsele maksab tavakoolis umbes 1000 rieli (0,25 dollarit), samas rikkuritel on 1000 dollari eest võimalik läbida kooliaasta kordagi kohal käimata. Eriti hullusti kardetakse Hiina abirahade kokkutõmbamist, millega valitsuse suutmatuse tõttu investorite probleeme lahendada on riiki juba korduvalt ähvardatud. 

Nähtu taustaks tundub see jutt tundub sama loogiline kui igaõhtune päikeseloojang Mekongil, kuid mida paremat oodata, kui Kambodža peaminister Hun Sen on valitsust juhtinud alates aastast 1985. Varem Punaste Khmeeride ridadesse kuulunud võimurid on endiselt võtmekohtadel. Juhtiv kommunistliku taustaga Kambodža rahvaparteri on endale strateegiliste abielude ja liitudega betoneerinud võimu nagu keskaegses Euroopas, kus auväärseid ameteid pärandati vereliini pidi edasi. Põllumajandus on selles riigis hävitamata – järelikult pole Mart Laar võimul olnud, teab iga eestlane. Siiski oleks sellele maale vaja tema tüüpi reformaatorit, kes läbi valu ja vaeva asjad õigetpidi käima paneks. Praegu voolavad Kambodža rikkused väikese eliidi taskusse ning enamus on piltlikult öeldes Mekongi mudas. 

Et Priit Pulleritsu rõõmuks raamlõpuga otsad kokku võtta, siis taaskord võiks tsiteerida kohalikku ajalehte. Nimelt tahtnud 27-aastane noormees oma sportautoga üle sõita kolmest mehest ühel rolleril ja püüdnud seda teha kohe kaks korda järjest, kuna need mehed ei andnud talle tänavakitsendusel teed. Siis ramminud kutt oma autoga kohalikku politseijaoskonda, kus rollerisõitjaid hullunud maniaki eest varju otsisid. Kohus kvalifitseeris kuriteosüüdistuse ümber väärteoks – tapmiskatsest sai vara tahtlik kahjustamine. Money talks (bullshit walks)!