Stardiloendus

J.M.K.E. Juriidiliselt korrektsena kõlab see: “Jeesus Maria karjatas eit!” Just selline tunne valdab meid Stockholmis Arlanda lennujaamas, kui oleme läbinud aita-end-ise automaadis check-in’i  kadalipu ning asiaadivälimusega proua keeldub seejärel meilt pagasit vastu võtmast. Sellest laulaks Villu Tamme oma ilmakuulsa punkbändiga tõenäoliselt suure mõnuga.

Kui sõit Tallinnast Stockholmi on igav nagu rootsi laud Soome sõitvas laevas, siis lennujaamas kisub õhkkond vägisi ärevaks. Pagasit vastuvõttev proua on vabatahtlikult asunud tegutsema Kambodža immigratsiooniametnikuna ning keeldub meie kotte vastu võtmast. Mitte sellepärast, et meie pagas oleks pungil püstolkuulipildujaid, mürkmadusid ja uraani isotoopi järjekorranumbriga 235, vaid seepärast, et meil puuduvad passides Kambodža viisad ning tagasisõidupiletid. Lennuki väljumiseni on 87 minutit.  

Selgitused, et võtame piirilt äriviisa ja ostame tagasilennupiletid Kambodžas kohapeal, kui otsustame kodumaale naasta, põrkavad vastu mõistmatuse müüri. “Kambodža piirilt ei saa sel viisil äriviisat ja lennukompanii reeglid ei luba teid lennukisse lasta,” ütleb proua omniteadliku näoga ja helistab Prantsuse Õhu esindusse. Räägime, et Kambodža piiril väljastatakse äriviisasid küll, oleme asja uurinud ning probleeme ei peaks olema. Ja üleüldse, miks peaks lennukompanii üldse korraldama Kambodža Kuningriigi immigratsioonipoliitikat? Pikk rootsikeelne telefonikõne. Temalt küsimused, meilt vastused. Selgitame pikalt ja laialt, et me ostame Phnom Penhis kasvõi piletid Bangkoki juhul, kui me maale ei pääse ning ärgu nüüd Air France muretsegu meie asjade pärast. “See seaks Air France’i halba valgusse,” kõlab keeldumise põhjenduseks. Ja meie veel mõtlesime, et lennukikompanii töö on lennata lennumasinatega maalähedasel orbiidil. 20 minutit hiljem lahkume 20 korda närvilisemana koos sooja soovitusega minna lennukompanii boksi asja klattima. Lennuki väljumiseni on 68 minutit.

Vestlus Air France kontoris kolme prouaga kulgeb samas taktis.

Rootsi prouad: “Meie ei saa teid lennukile lasta, kuna te ei saa piirilt viisat!”

Meie: “Me oleme viisanõuded kontrollinud, ärge nüüd muretsege meie pärast!”

Rootsi prouad: “Te ei pääse ikkagi lennukile, kuna reeglid on sellised!”

Meie: “Kui me riiki ei pääse, ei ole ju Air France’i mure. Me ostame siis pileti Taisse, meil on selleks raha!”’

Rootsi prouad: “Rahas ei ole küsimus. Me ei saa teid lennukile lubada! Kas teil on mingeid viisa taotlemiseks vajalikke dokumente näidata? Olete saatkonnaga rääkinud?”

Prouad loevad juba ise internetti läbi Kambodža viisanõuete osas ja püüavad helistada saatkonda Londonis. Õnneks on telefoniliin kinni. “Ole vait!” kähvab Kadri mulle juba mitmendat korda, kui püüan taas seletada, et meil on piisavalt raha Bangkokki piletite ostmiseks, kui me Phnom Penhis riiki ei peaks pääsema. Kulub veel veerand tundi ja lõpuks prouad usuvad meid, et meil pole plaanis edaspidi kogu elu Air France’i kulul lennukijänestena lennata, vaid suudame ise osta tagasisõidupiletid. “Me tahame tõendit, et te saate Kambodžast lahkuda!” Okei, pole probleemi. Lubame, et taotleme probleemide korral piirilt turismiviisa ja ostame ise piletid riigist lahkumiseks. Võtame passid ja kotid ning oleme lahkumas, kui afrojuurtega rootslanna meid tagasi hõikab. “Aga te peate need piletid ostma kohe, et lennukile pääseksite!” selgub tema suu läbi nö väikese kirjas klausel  ja lisab justkui lohutuseks: “Siin kõrval on toolid ja tasuta WiFi!” Tasuta toolid ja keeruka autoriseerimisega WiFi on lohutav tõesti, eriti kui lennuki väljumiseni jääb 47 minutit.

Nii kiiresti pole me kunagi piletid ostnud ja loodetavasti enam ei pea ka. Kõigepealt kulub juba mitu minutit netiühenduse loomiseks. Umbropsu valime Euroopa õhuruumis kuuldavasti mitte väga heas kirjas Cambodia Airlines’i ja märtsikuusse piletid Bangkoki, et kogu see kurikaval skeem vajadusel turismiviisa kahekuulisse kehtivusperioodi mahtuda. Üks dikteerib passi- ja krediitkaardi andmeid, teine sisestab. Närvid on pingul nagu pommikoeral ja passi kehtivusaeg läheb sassi praeguseks juba ajalooks saanud väljastamiskuupäevaga. Siiski, siiski – umbes 15 minutit hiljem ja 202 dollarit vaesemana naaseme kottidega pagasi äraandmislauda- Seekord ei taheta arvutiekraanilt isegi poolfiktiivseid äralennupileteid näha – asiaatliku munitsipaalmigratsiooniametniku (MuMi) rangus on lahtunud. Paarkümmend minutit hiljem oleme läbinud edukalt turvakontrolli ja ootame juba värava juures lennukisse pääsemist. Pariisi lennuki väljumiseni jääb napp 20 minutit.

Juba lennukis olles nendime, et pole midagi hullemat, kui prantslased püüavad rakendada saksa täpsust Rootsis. Siiski maksid meie fiktiivsed lennukipiletid pea poole vähem, kui taksosõit Stockholmi sadamast Arlanda lennujaama. Selle nimi on vist sotsiaalse turumajandusega heaoluriik või kes seda nüüd täpselt teab. Jääme huviga ootama, mida uut halba toovad järgmised lennujaamad. Vähemalt Pariisi laskumisel sõidame vikerkaare alt läbi.

Pariisi Charles De Gaulle’i lennujaam. Kuulsa kindrali nimelises aeropordis tuleb väravate L juures väravate K juurde pääsemiseks kasutada sinist autobussiliini.  Koos sinise teisipäevaga jõuab kätte aeg vabaneda üleriietest. “Huvitav, kas jope käib taara või paberjäätmete alla,” mõtlen terminalis peene nimega jäätmekogumissüsteeme silmitsedes. Siiski “unustame” sekkarist ostetud-keldrist toodud ühekordse otstarbega joped WC-kabiini nagisse. Ja jääbki kõigest 7 tundi oodata edasilendu Shangaisse. Pean pöialt, et Kadri ei hakkaks siin lugema kaasavõetud Carre “Šaakali päeva”. Äkki on II ilmasõja kangelase ja hilisema vabariigi presidendi mõrvamiskatsest jutustav põnevusromaan selles riigis kui “Saatanlikud värsid” moslemimaades? Parem mitte riskida!

PS. Me oleme lennujaamas, aga Kadri on ikka veel kaine ;-)