Antropoloogilisi vaatlusi nr. 1

See on muidugi laialdaselt teadaolev fakt, et palavus muudab inimesed aeglaseks. Aga niivõrd slow’ks muutuvad Koh Rongi saarel ainult majutus- ja söögikohti pidavad eurooplased, nii et nendega asjaajamine on nagu hammaste väljatõmbamine mittesuukaudselt. Võibolla mängib siin oma rolli teravatipuliste kitsaste lehtedega taim, mille sissehingamise mõjudega tunduvad asjamehed ja –naised kohati olevat 24/7, et isegi kolme külastajaga söögikohas on õigete toitude tellimine köögist täiesti blur ja käelabad näivad teenindajatele ka nii imelikult suured. Kui tahad saada mõistliku aja eest mõistlikku tulemust, vali söögikoht, mida majandavad justnimelt kohalikud. Hea maitseelamus lisaks topeltgaranteeritud!

Valged sarjavad kohalikke, et nendega ei saa asju ajada, see on crazy country, nad on laisad ja kokkulepped ei pea. Kuid võtkem võrdluseks Coco Bungalows, mida peab valgete omanduses ja juhitav Koh Rong Divingu nimeline ettevõte. Tehes saarele broneeringut, öeldi meile selge sõnaga, et see on “fully refundable” ehk kui soovime varem lahkuda, saame raha tagasi. Tahtsime tulla kaks ja pool päeva varem. Raha nõustuti maksma vaid ühe päeva eest, kuna me ei suutnud lugeda mõtteid, et sellest tuleb teatada 24h varem. Pika asja uurimise peale kästi meil mandrile naastes tagasi minna reisibüroosse, kust me broneeringu oli teinud. Küsisime saarel kaks korda mingit dokumenti või kviitungit. Öeldi, et kõik on korras, me teatasime juba kontorisse mandril, probleemi pole. Loomulikult saadeti reisibüroost meid asja uurimisel Koh Rong Divingu peakontorisse, kus esimese asjana küsiti kviitungit. Sealt taheti meid tagasi jooksutada reisibüroosse. Lõpuks nõustuti maksma 3 dollarit vähem ühe päeva eest, kuna see olevat reisibüroo vahendustasu. Kui me püüdsime seletada, et lubadus oli “fully refundable”, siis teatas hispaanlasest asjamees, et kas teie usute Eestis sõnu, kui mingit paberit ei ole. Noojah, eks usume küll, sest meil Eestis on ka suuline kokkulepe kokkulepe. Aga süsteemi vastu pole mõtet kakelda ja nii lahkusimegi oodatud 20 dollari asemel 17 dollari võrra rikkamana. Abiks ikka.

Õpetlikel lugudel on kombeks lõppu lisada moraal. Moraal nr 1 – turist saab kirikus ka peksa. Moraal nr 2 – nõudke igalt poolt pabereid, ähvardades mitte lahkuda (ja äkki ka kisama hakata?) enne, kui paberikonts käes. Moraal nr 3 – ärge broneerige midagi ette, sest ei või teada, kuidas selle organiseerimine läbi mitmete asjaajajate käib ning kuidas tegelikult tellitud majutuskoht või midaiganes  välja näeb. Loogish ju tegelikult? Aga siin Aasia kaguosas tuleb nende lihtsate teadmiste eiramise eest maksta dollarite ja mõningase närvikuluga.

Aga et liiga depressiivseks ei läheks, siis mõned pildid ka:

Kas punane värv ja ogad tähendavad meritähtede keeles, et ära näpi? Äkki on need lihtsalt siin moes või tähendavad poliitilisi eelistusi...

Päikeseloojangud on Eestis siiski kenamad: pole sellist värvidemängu, päike kukub lihtsalt -  tolaki - horisondi taha. 

Homme siirdume Kambodža kõige lõunapoolsemasse linna, mis kannab nime Kep ja asub kiviviske kaugusel Vietnami piirist. Linn asutati 1908. aastal kuurordina Prantsuse eliidile ning on sarnaselt naaberlinnale Kampot kuulus oma pipraistanduste poolest.