Viisavaba Hiina Rahvavabariik ja sisenemine tõotatud maale

“Daamid ja härrad, maandusime just nüüdsama Shanghais. Õhutemperatuur on 5 kraadi.” Sel hetkel peame endilt küsima, kui palju peab lõuna poole sõitma, et natukenegi sooja saada? Tundub, et üle 9000 lennukilomeetri märksa soojemast Pariisist pole piisav, New Delhi ja Sharm el Sheikiga ligilähedasest laiuskraadist rääkimata. Peagi selgub aga, et vähene õhusoojus ja läbilõikav külm tuul on üks väiksemaid probleeme. Saagem tuttavaks: asjaajamine a la China.

Läbinud pea poolekilomeetrise koridori ja hoides silmsidet siltidega “Transfer” jõuame lõpuks tõotatud teenindusletini, mis Hiinale kohaselt on punasel taustal siltidega. Moodustub järjekord, kuid kõik jätkulendudele minejad saadetakse koheselt ära. Kohe selgub ka nende kolme noore hiinlase töö: suunata kõik transiitreisijaid oma pagasit jahtima. Sest nagu tütarlaps suhteliselt heas inglise keeles seletab: “See, et teie kotid lubati saata Stockholmist otse Phnom Penhi, ei loe midagi, kuna edasi lendab teine lennukompanii. Usaldage mind, kui te praegu pagasile järgi ei lähe, jääb
see siia Shanghaisse.”

See, et lennukompanii vahetusel pagasit edasi ei saadeta, on muidugi reisikorralduse alal suhteliselt uudne lähenemine. Ei teagi, kas tänada selle eest valelubadusi jaganud ja meid täiesti üleliigseid
pileteid ostma sundinud Air France’i või Hiina Kommunistliku Parteid.

Iseenesest pole ju kontimurdev oodata pagasilindilt ära oma kotid ning minna nendega siis uuesti check-in lauda ja anda samad kotid uuesti teisest luugist kõrvalindile. Kuid selle kilplaserežiimiga on üks väike “aga”: pagasi saab kätte väljapool transiittsooni ning ilma viisata kommunistlikusse riiki sisenemine ei tundu kuigi ahvatlev. Püüame asja uurida piirikontrolli juures patrullivalt politseinikupreililt, kes suudab meile 30 sekundi jooksul anda täiesti vastupidiseid juhiseid. Esmalt on nõuab ta maale siseminemise kaardi täitmist, kuid kui me viisa numbri, peatumispaikade aadressi ja muu sellisega jänni jääme, käsib ta ilma kaardiga sappa võtta. Immigratsiooniametnik kuulab meie pileteid ja passe vaadates lugulaulu ära ning kutsub “natshalniku”. See viib Kadri passi ja Kadri enda eemalasuva boksi, mille klaasseinal helendab kiri “Duty Supervising Officer”. Tundub, et ka valvesuperviisor tunnistab Kadri passi ja katteloo ehtsaks ega suuda läbi näha meie kurje kavatsusi, miks me siin üldse oleme. Ametnik sisestab passiandmed, täidab meie eest kollased kaardid, paar korda lõksatab passi kohal templimasin ja voila: olemegi sisenenud ilma mingi viisata totalitaarsesse
tuumariiki.

Saanud lõpuks kotid ja ekselnud mööda check-in suundume uuesti passi-, turva-, tolli-, dengepalaviku- ja muude kõikvõimalike kontrollpunktide maailma poole, mille sissepääsu näivad eemalt vaadates valvavat kaks papist väljalõigatud elusuuruses politseinikku. Lähemale jõudes selgub siiski, et tegemist on pärispolitseinikega, kes püsivad niivõrd liikumatud tänu suletud silmadele, mis võib kõigi eelduste kohaselt tähendada püstijalu valvepostil magamist. Meenub hiina vanasõna, mis räägib magava draakoni häirimisest ning sellega kaasnevatest tõsistest tagajärgedest. Nii lahkumegi vargsi viisata väisatud Hiina Rahvavabariigist, sest teadupoolest võib ka luuavarrest tulla pauk ja magava draakoni suust leegiheitja. Siiski tuleb meil pärast pooletunnist riigis viibimist täita maalt lahkumise kaardid - Hiina bürokraatiaaparaat on ületamatu.

Maandumine Phnom Penhis. Sooja on 26 kraadi. Nii juba läheb.

Kambodža piiripolitsei töötab nagu kellavärk. Ühest letist saad ankeedi, täidad ära ja annad tagasi, olles kirjutanud reisi eesmärgiks paljutähendusliku sõna "Business". Ootad teisi leti juures, kuni politseinik hõikab su passi näidates su nime. Maksad 25 dollarit ja saad passi, milles on äriviisa, mille on allkirjastanud politseikolonel Tho Shreng isiklikult. Ei mingeid küsimusi tagasisõidupiletite või tööandja kohta. Siis lisad piiripunkti järjekorras maalemineku kaardile viisa numbrid ja muu vajaliku info ning oledki ärireisijana Kambodža Kuningriigis.

Aitähh Air France, et nõudsite meilt 202 dollari raiskamist täiesti mõttetu "ärasõidupiletite" peale. Isehakanud riigiametnikuhinged nagu need prouad selle lennufirma boksis on meie maailma needus nagu nõukogude ajal Rahvamalev või Noored Liiklusinspektorid (NLI), aga enam see meid kuigivõrd ei häiri. Asume läbirääkimistesse taksojuhtidega ja alustame umbes 250-kilomeetrist teekonda Sihanoukville'i Eesti omanikega hotelli Beach Road. Korra küll vahetakse teel autot ja autojuhti, aga midagi enamat jamesbondilikku teel ei juhtu ja kuulid ei lenda. Igav, ent sobib unise olekuga.

Homme katsume kirjutada siinsest elu-olust ja inimestest, niipalju, kui seda kahe päeva jooksul oleme kogenud ja mõistnud.