Laevaga läbi metsa Battambangi

Nagu ka mujal lõunamaades, muutub aeg Kambodžas suhteliseks mõisteks, mida ta tegelikult ju ongi. Laevapileteid ostes kästi meil valmis olla kell 6 hommikul, et siis tullakse meile sadamast järele. Kui kell 6.45 polnud kippu ega kõppu, läksime asja uurima, sest laev pidi väljuma juba 45 minuti pärast. Siis lubati järeletulekut juba kell 7 ning ei väljunud ka laev ettenähtud ajal, vaid üle tunni hiljem. Algselt viietunniseks lubatud sõit venis madala veetaseme ning tankimis- ja poepeatustega tubliks 8-tunniseks tööpäevaks. Sellest hoolimata – ilmaasjata ei ole seda nimetatud Kambodža kõige mälestusväärsemaks veereisiks. 

  “Metsas on muidu hea purjetada, aga oksad kriibivad näo ära,” naljatas üks kunagine meeskonnakaaslane võistluspurjetamise ajast, kui talt uuriti, miks tal jaht Metsa teele registreeritud on. Poleks arvanud, et metsas seilamine õudusunenägudest ka kaugemale jõuab, sest ...

  ... sest jõelaev pressis Battambangi sõites end läbi kitsukesest praost mangroovivõsas, nii et mõnigi reelingu ääres istuja puutüügastega piki pead sai.

  Siis üle Suureks järveks nimetatud Tonlé Sap loodenurga. Selle järve pindala varieerub olenevalt aastaajast (kuiv või vihmane) 2700-16 000 ruutkilomeetri vahel, see tähendab ligikaudu kuus korda. Tegemist on Kagu-Aasia suurima mageveekoguga, kus elab umbes 90 000 inimest, enamik neist etnilised vietnamlased. Ei, neil ei ole teadaolevalt lõpuseid ega näkisabu, nad elavad rohkem kui 170s ujuvkülas. Samanimelise jõe voolusuund muutub aasta kestel kaks korda. Ehkki hetkel vihmaperioodi pole, siis järve teine kallas ei paista, sest ka miinimumpindala on suurem kui Peipsi järvel. 

  Järv muutub tasapisi soiseks Sangkae jõeks, mis voolab läbi Battambangi linna. Vees elavad jõemaod, krokodillid on ammu kadunud. 

  Jõge ääristas rohkem asulaid kui Tallinn-Tartu maanteel ainult sellega vahega, et need olid ujuvkülad. Lisaks elumajadele ujusid mööda nii kool, kauplus, politseijaoskond...

  ... kuid mobiilimastid ja templid olid siiski vaiadel kinni. Kahju, sest mobiilne mobiilimast oleks tõesti äge!

  Kaluri elu: selle bambuskraanaga vinnatakse jõeveest võrgukott parvele. Nägime ka korra – ei olnud suurem asi kalasaak, võrgus vaid mõnes väikesed ja vähe oli neid ka.

Kui arvate, et ujuvkülad on vaestele, siis te eksite – see on kohalik Tiskre. Kopli liinid algasid alles ligi poolesaja kilomeetri pärast ülesvoolu, kui jõgi muutus kitsaks nagu Tiskre oja ning kallast ääristasid suures osas paatkülad. Mõni neist madalas vees loksumas, teine kuivaperioodi tuleku tõttu mudasel kaldal toestatuna seismas. Nendes paatides käib kogu elu - perenaised kiikavad pesu pestes altkulmu möödujaid, lapsed karjuvad “Hallo!” ning mehed kahlavad madalas vees usside järel või lebotavad võrkkiiges.

Battambangi provintsi kutsutakse Kambodža riisiaidaks, kuna ühena vähestest piirkondadest koristatakse selles kaks saaki aastas. Seda tänu Punaste Khmeeride mania grandiosole rajada keerukas niisutuskanalite võrgustik nagu Angkori muistsetel kuningatel. Igal asjal on oma hind – Kamping Boysse nn. Tapatammi ehitades jättis eluga hüvasti umbes 10 000 inimest kas tavalise surnukstöötamise, alatoitumise, taudide või hukkamiste tagajärjel. Lisaks öeldakse Battambangis olevat magusaimad kookospähklid ja parimad apelsinid, rääkimata riigi ainsast veiniistandusest. 

Kuid lisaks viinamarjadele on siin istandused ka krokodillidele. Väidetavalt tegeldakse selles rohkem kui 500-pealises farmis väikese krokode kasvatusega, mitte aga nahamajandusega. Antud kaubagrupile keskendunud galanteriikaupluste rohkust arvestades on aga enam kui selge, et ka see farm on osa sellest võikapoolsest tootmisharust. 

  “Kas me võime ta endale jätta?” anub Kadri 8-kuulist väikest krokodilli peos hoides. Jah, miks mitte – saame avada kodus Tallinna Loomaaia troopikakorteri. Kuuldavasti pidid enamikes kasvanduses olema hübriidisendid - harvaesinev siiami krokodill segunenuna Austraalia soolase vee krokodilliga. Siiami krokodilli peeti metsikus looduses väljasurnuks kuni aastani 2000, mil Cardamomi mägedest avastati väike populatsioon. Austraalia nimega elukas pole immigrant, vaid elutseb nii Kambodža kui teiste Kagu-Aasia riikide rannikualadel põliselanikuna.

  Pnhom Sampeau mägitempel 12 kilomeetrit linnast eemal, kust rullub panoraamina lahti vaade kogu provintsile. Lisaks vaimset valgustatust otsivatele munkadele-nunnadele on see koduks hoopis teistmoodi olenditele, kellest mõned võivad hoiatuste kohaselt olla halvatujulised ja isegi agressiivsed.   

  Härra makaak lahkub kolme jalal, olles enne saanud saagiks Kadri jäätise ja hiljem ka veepudeli.

Siin on video krokodillidest ja sellest, kuidas huligaan-makaak mägitemplis Kadrile vasema käpaga äsab, seejärel jäätist elegantselt limpsib ning lõpuks veepudeli vilunult lahti korgib ja kihvu loputab.

Poolel teel mäkke asub koobastempel, kus kuldne Buddha rahulikult suigub. Kui Battambangi linna kloostritel ja templitel läks Punaste Khmeeride võimu ajal suhteliselt hästi, kuna kohalik komandör lihtsalt eiras pealinnast tulnud hävitamiskäske, siis mitte enam siin. Originaalkuju raiuti tükkideks ning kogu koobastempel täideti sõna otseses mõttes vere ja laipadega. 

  Selle augu heitsid Khmeer Rouge’i aparatšnikud alla umbes 10 000 kaasmaalase surnukeha, olles neil enne sealsamas kaljutipus kõrid läbi lõiganud. Eraldi orv oli laste laipadele. Täna kannabki see rahulik mediteerimispaik nime Tapakoobas ning kunagist võikust meenutab taas klaaskast mõnede hukkunute kontide ja kolpadega.

Battambangist jookseb mööda Prantsuse koloniaalaegadel ehitatud raudtee, mida mööda sõitis bambusrong ja sõidab siiani. Rööpad on siiski rauast ja liiprid ilmselt betoonist, kuid sellel sõitsid kolme meetri pikkused bambusplatvormid, millega veeti kaupa või inimesi linna ja tagasi. Videost on näha, et sirgetest relssidest ja paralleelsest rööpapaarist on asi niisama kaugel kui Petka juures Naissaarel. Nii et vaevalt siinset raudteed pärast koloniaalaega remonditud on. Tõenäoliselt on see põhjus, miks ka päris rongid venivad Kambodža raudteevõrgus teokiirusega kuni 20 km/h ja reisijatevedu kui selline puudub siiani sootuks.

  Mida teha, kui ühel rööpapaaril kaks vastutulevat bambusrongi kohtuvad? Vähem kaupa või inimesi eviv koosseis võetakse kümnekonna sekundiga algosadeks ja tõstetakse raudtee kõrvale. Kõrge bambusplatvorm kannab kuni 15 inimest või 3 tonni riisi. Kui täna on igal platvormil väike mootor, siis algusaegadel lükati seda bambusteivastega. Umbes 300 kilomeetri kaugusele pealinna Phnom Penhi võis bambusrongiga olla ikka tubli sõudmine.

Jumalate mäed Angkoris

Neil päevil käisime Angkori templites, mida tänapäeval loetakse maailma suurimaks religioossete ehitiste kompleksiks – põhjamaalaste keeles tähendab see täistööpäeva higistamist džunglileitsakus. Tuleb tunnistada, et asi oli seda väärt! See asub linna Siem Riep lähistel, mille nimi tähendab Siiamid Hävitatud. Tai piiri lähedasena on see tõesti väga taktitundeline nimi nagu Birmingham oleks võinud olla Sakslased Võidetud või Narva Venelased Tagasi Löödud. 

Angkor Wat, üheks maailmaimede hulka loetud ehitisest, mis ehitati müütilise püha mäe Meru sümboliseerimiseks. Seal elasid jumalad, aga jumal-ise-teab, kus see asub. Džunglivarju peidetud templi-linnakud, mille keskmeks pühamu Shivale või Vishnule, jumal-kuninga emale, isale, vanaisale või vanaemale, sekka mõni budistlik klooster. Iga järgmine kuningas soovis üle trumbata oma eelkäijat ning ehitada veelgi grandioossemat mälestusmärki.

Jalgsi seda lahmakat ei läbi, sestap on see iga tuktuki mehe mihklipäev, kui valged Kambodza sümbolit avastama lähevad. Kõvemad turistid võtavad selleks lausa kolm päeva, meie piirdusime siiski ainult ühega. Sai kah kõik olulisem nähtud ja kontole kogunes Angor Wat, Angor Thom ja veel viis väiksemat kompleksi ning templit.

 

  Angkor Wati ümbritseb neljast küljest käsitsi kaevatud kanal, millel pikkust 5,5 kilomeetrit. Ehkki see sümboliseerib mäslevat piimaookeani, kust saadi surematuse eliksiiri, täitis see ning teised kanalid ja tiigid selles linnas veehoidla ülesannet. Tuhande aasta vanust Angkori veevärki peeti tollastest kõige arenenumaks.  

  Apsarad on naisjumalannad või tantsijad, keda on Angkor Wati seintel tuhandeid rohkem kui 300 erineva soenguga. Rindade katsumine pidavat õnne tooma, mistõttu need kehaosad on poleeritumad kui muidu. 

  Vaade Angkor Wati kõrgeimast tornist, kuhu Kadri paljaste õlgade tõttu ei pääsenud. Paremal peaallee, mille alguses kuningas elevandi seljast maha tuli ja jalgsi templisse sammus. Absoluutselt kõik kiviplokid, mida jalad puudutavad või silm näeb, on kohale veetud elevantidega. Sellest annavad märku tahukate sisse uuristatud augud, mis kuidagipidi aitasid kivilahmakaid elevantside veetavatele bambuskelkudele transportida. Angor Wat nõudis üle 300 000 orja ja 6000 elevandi ränkrasket tööd. 

“Mäe” otsa ronimine oli vaevarikas, sest kiviplokkidest tahutud astmed olid kitsad ja järsud. See polnud kunagiste ehitusmeistrite praak, vaid jumalate juurde pääsemine ei pidanudki lihtne olema.

  Angkor Wati kõrgeim torn, mille tipp küünib 55 meetrini. Ehitusinseneridele kiusatuseks tuleb öelda, et need kiviblokid on kõikjal templitekompleksis üksteise peal ilma igasuguse mördita ja püsinud peaaegu 900 aastat troopilistes vihmades ja džunglis. Tehke järgi või makske kinni! Arvestades siinset tänast ehituskultuuri, ei ole paraku usutav, et selle tegi praegune tsivilisatsioon: katsuge ise kirkadega nii täpselt kivi tahuda, kui puudusid lasermõõdikud ja ketaslõikurid.

  Bassein, mida kasutas üksnes jumalkuningas Suryavarman II. Võibolla aeg-ajalt ka mõni tema 12 naisest. Basseini puhastasid hindud ning midagi nad seal vusserdasid torutöödega seni, kuni vesi templist kadus. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks kohalikel käib siiani üle jõu ummistustevaba kanalisatsiooni või õigest kohast vett pritsiva dušši ehitamine.  

  Puhas kunts. Templis pole seinapinda ruutsentimeetritki, mida ei kataks jumalikud nümfid või mustrid või sanskritikeelsed tekstid kiviplokkidesse graveerituna.

  Tapeedi asemel. Kõik tahutud välja kiviplokkidest. Tätvere topeltgarantii: igakülgselt pestav ja vastupidav mussoonsetele vihmadele vähemalt 1000 aastat. 

  Angkor Thom, mis tähendab tõlkes Suurt Linna. Kõrghetkel elas selles enam kui miljon inimest rohkem kui 10 ruutkilomeetril. Tegemist oli omamoodi kindlusega, mis ehitati pärast praeguse Vietnami alal elanud Chamide äkkrünnakut, et välistada selliste asjade kordumine Khmeeri impeeriumi südames. Paraku on säilinud vaid templid, kuna ainult jumalatel(-e) oli lubatud ehitada kivist, ülejäänud pidi leppima puitehitistega.

Khmeeri impeeriumi metropoli väravas tervitas meid 54 jumalat ja samapalju deemoneid, mis ilmselt tulenes toonase kuningriigi provintside arvust. Taevaid oli 37 ja põrguid 32, nii et igaühele midagi.

  Bayon, mille 54 tornist vaatab eri külgedelt alla 216 Avalokiteshvara naeratavat hiigelnägu. Kus iganes sa selles hoones ei viibiks, vähemalt tosin kaastunnet kehastavat bodishatvat jälgib sind ikka. 12.-13. sajandist pärit templi täpne funktsioon on siiani teadmata ning sümbolid lahti murdmata. 

  350-meetri pikkune elevantide terrass, kust siinsed ülikud jälgisid paraade ja muid avalikke tseremooniaid. Toimis ka kuninga vastuvõtusaalina. 

  Puud on võtnud Ta Prohmi oma embusse. Tänapäeval võib seda nimetada Angelina Jolie nimeliseks templiks, kuna selles toimetas ta Lara Croftina märulifilmis “Tomb raider”. 

Ühena vähestest annavad Ta Prohmi raidkirjad infot ka templi asukate kohta. Templi tööshoidmiseks läks vaja 80 000 inimest! Nende hulgas oli ka 2700 ametnikku ja 615 tantsijat. Tööpuudus oli tol ajal ilmselt olematu. Äkki Talina Linnaviletsus võtaks eeskuju?

“Külaelanikud lõid väidetava nõia teadvusetuks”

Selliselt oli peakirjastanud ühe täiesti korrektse uudisloo inglisekeelne ajaleht Cambodia Daily, mida teel Mekongi äärde lugesime. Selles rääkis kohalik politseiülem (usaldusväärne allikas!), et külaelanikud süüdistasid 57-aastast rahvaravitsejat mustas maagias, kuna paljud inimesed jäid pärast visiiti tema juurde hoopis haigeks. Elanikud nõudsid vallavalitsuselt ravitseja külast väljasaatmist, kuid seda petitsiooni ei rahuldatud. Siis kogunes umbes 50 inimest ravitseja maja kividega loopima, üks julgem aga tungis majja, haaras posija käest matšeete ja lõi teda pähe. Seepeale ilmus välja posija 27-aastane tütar, kes sissetungija alakõhtu kolm korda kirvega raius. Mõlemad hakitud kodanikud jäid ellu ja viidi haiglasse. See juhtus kõigest sadakond kilomeetrit Kambodža pealinnast eemal. Ravitseja tööd võib siinmail pidada üsna ohtlikuks, kuna samal nädalal jäi üks sorts peast ilma ja teine hakiti lihtsalt surnuks.

  Aga Mekongist, mis on praegusel aastaajal mudane, kuid siiski majesteetlik. Jõudsime linna nimega Kompong Cham, mis kunagi loeti riigi kolme olulisima linna hulka. Täna on see eeskätt vaid samanimelise provintsi keskus, mille kunagist hiilgust meenutavad praegustes oludes liiga lai kaldapromenaad Mekongi ääres ning selle ääres peatuvad klassikalised jõekruiisilaevad, mis on justkui mõne “Hercule Poirot” episoodi võtteplats. Kuigi turiste on ühe söögikoha perenaise sõnul iga aasta üha vähem, ei ole linn lootust kaotanud ning uusi hotelle aina kerkib. 

 

Lisaks turistide kuivaperioodile on jaanuarikuus kuival ka võimas Mekong, nii et jõesaareni Koh Pene viib bambussild. Seda reformvoodina vetruvat moodustist ehitatakse igal aastal uuesti, sest vihmaperioodil viivad tulvaveed vana silla minema ning nii saabki saarerahvas uue. Vihmaperioodil kerkib Mekongi veetase 5 meetrit või rohkemgi, mida reedavad maanteesilla tugipostide tumedamad osad. Tänavu olevat Mekong uputanud ka kaldaäärse promenaadi ja sõidutee, nii et vaja läks liivakotte liigvee takistamiseks. Jõevesi on vihmaperioodi ajal nii klaar, et kohalikud varuvad seda kõikvõimalikud anumad seda täis. Mekong on siis kalu täis ning vool kiire ja keeristerohke, mille ohtudest annab aimu eelmise vihmaperioodi jooksul üle 150 jõevoogudesse uppunud lapse.

Kompong Chami piirkond on tuntud kautšukiistanduste poolest. Nimelt toodetakse üle 40% maailma kummitoodetest vanal hea looduslikul viisil kautšukipuude piimast ning Kambodža on üks neist maadest, kes taolistele tehastele toorainet ette annab. Tegime lühikese õppevideo, kuidas puust saada kummi.  

  Kõikjal, kus on vesi, on ka elu ning Kambodžas ka elatakse. Väiksemapoolsem ujuvküla Mekongil.

Pesupesemine Mekongil kalurikülas. Hea on see, et vesi on tasuta ja elektrit ei kulu.

  Eriti jõukam ei ole ka elu kalurikülas Mekongi saarel, kus elab kokku umbes 500 inimest. Püüavad kala, kasvatavad tolmavas saviliivas kartulit, tubakat, kõrvitsaid ja kurke ning peavad vesipühvleid, koeri ja....

  ... ja tõmmunahalisi kratte, kes mandrilt toodud šokolaadi Kadri käest noolivad. 

  Vasakul kaldkatusega hoones tegutseb saare kool, kus lapsed saavad esimesed paar klassi haridust. Seejärel tuleb käia mandril koolis, mis tõusuvee ajal on üsna ohtlik. Vool on lamedate jõepaatide jaoks kiire ning tuul nii tugev, et rebib saarel bambusmaju pooleks. Isegi praegu, kuivaperioodil on hommikuti nii külm, et elanikud teevad soojendamiseks lõket. Sinised tünnid tähendavad jõevee filtreerimissüsteemi, mis valitsusvälise organisatsiooni abil üles saadi. Enne olevat joodud otse Mekongist ja osal külaelanikest olid kõhud valutanud. Ei imesta selle üle.

  Valged vaatavad valgeid. Kohe näha, et härrad on veiseülikoolis käinud pullitegemist õppimas. Sellised soliidsed.

  Pealetükkivad tüdrukud värbavad Aini oma veepudelite kandjaks seni, kuni nad naistemaadlust harrastavad. Tasuks pakutakse pooleldi näritud kurki otse tolmuliivaselt põllult. Pakkumine on liiga helde...

Kõike seda vaadates tekib küsimus, mis sel riigil viga on? Maa on soe, banaan kasvab ise ja kukub ju otse suhu, mitmes piirkonnas saadakse mitu riisisaaki aastas. Maavaradest on saadaval hõbe ja vääriskivid ning oli ka puit, kuid praeguseks on suudetud umbes 80% metsamassiivist maha võtta ja välisfirmadele maha müüa. Kuhu see raha kaob, et inimesed elavad umbes samamoodi nagu Khmeeri impeeriumi ajal esimesel aastatuhandel?

Meid saarele saatnud restoranipidajast khmeeriproua kasutab kirjeldamiseks üksnes viitekümmet halli varjundit ja sekka veelgi tumedamat. Esiteks korruptsioon – isegi kui heategevusorganisatsioonid tahavad mingeid inimesi toetada, tuleb osa rahast vasakule maksta, rääkimata siis “loomulikust” kaost teede-ehituse investeeringutelt või politseinike tavapärasest maksukogumisest ettevõtjatelt. Teiseks, kuigi punakhmeerid on ammu juba võimult tõugatud, on meetodid kohati jäänud sarnaseks. Ei kõhelda poliitilisi rivaale vangistamast ega äärmuslikel juhtudel isegi tapmast. Valitseva kliki käsutäitjaid on truud, kuna ametnikele ja sõjaväelastele kehtivad lisaks heale palgale muudki hüved nagu tasuta elekter ja bensiin. Pension kui selline puudub (okei, see on 7,5 dollarit kuus) ning hiljutiste streikide ning politseiga kokkupõrgete tulemusel kerkis miinimumpalk töölistel 95 USA dollarini kuus. Iga eksam lapsele maksab tavakoolis umbes 1000 rieli (0,25 dollarit), samas rikkuritel on 1000 dollari eest võimalik läbida kooliaasta kordagi kohal käimata. Eriti hullusti kardetakse Hiina abirahade kokkutõmbamist, millega valitsuse suutmatuse tõttu investorite probleeme lahendada on riiki juba korduvalt ähvardatud. 

Nähtu taustaks tundub see jutt tundub sama loogiline kui igaõhtune päikeseloojang Mekongil, kuid mida paremat oodata, kui Kambodža peaminister Hun Sen on valitsust juhtinud alates aastast 1985. Varem Punaste Khmeeride ridadesse kuulunud võimurid on endiselt võtmekohtadel. Juhtiv kommunistliku taustaga Kambodža rahvaparteri on endale strateegiliste abielude ja liitudega betoneerinud võimu nagu keskaegses Euroopas, kus auväärseid ameteid pärandati vereliini pidi edasi. Põllumajandus on selles riigis hävitamata – järelikult pole Mart Laar võimul olnud, teab iga eestlane. Siiski oleks sellele maale vaja tema tüüpi reformaatorit, kes läbi valu ja vaeva asjad õigetpidi käima paneks. Praegu voolavad Kambodža rikkused väikese eliidi taskusse ning enamus on piltlikult öeldes Mekongi mudas. 

Et Priit Pulleritsu rõõmuks raamlõpuga otsad kokku võtta, siis taaskord võiks tsiteerida kohalikku ajalehte. Nimelt tahtnud 27-aastane noormees oma sportautoga üle sõita kolmest mehest ühel rolleril ja püüdnud seda teha kohe kaks korda järjest, kuna need mehed ei andnud talle tänavakitsendusel teed. Siis ramminud kutt oma autoga kohalikku politseijaoskonda, kus rollerisõitjaid hullunud maniaki eest varju otsisid. Kohus kvalifitseeris kuriteosüüdistuse ümber väärteoks – tapmiskatsest sai vara tahtlik kahjustamine. Money talks (bullshit walks)!