130 päeva 13 avaldamata pildis

Meie kolm kuud Kambodžas ning ligi poolteist kuud Tais ja Vietnamis hakkab läbi saama. Selle aja jooksul tegime Kambodžale kaks tiiru peale, muutusime pooleldi kohalikuks Sihanoukville’i liikluses, õpetasime inglise keelt Siem Reapi lähistel Wat Kok Chorki kloostrikoolis, toppisime sõna otseses mõttes pea tiigripuuri Chiang Mais Taimaal, solberdasime ringi soise Mekongi delta kanalitel, jõesaartel ja ujuvturgudel Vietnamis ning nõnda edasi.

Kui kuidagi kokku võtta, siis vast nii, et nägime Kambodžat, mis suuremalt jaolt on veel päris. Ehe maailmanurk, kus tuleb vaadata tänaval vedelevast prügist, tolmustest külatänavatest ja linnas jalutavatest lehmadest kaugemale. See on khmeeride enda maa, oma kunagises hiilguses ja hiljutises viletsuses, millest tänaseks on saanud vaid veidi parem olukord kui viletsus. Maa, mis täna ei ole 95% ulatuses lõbustuspark turistidele nagu Tai kuulsad kuurordid Andamani mere ääres ja saartel.

Aga kindel on, et see riik muutub pöördumatult - kõik looduse antud eeldused on tal selleks olemas. Seda on juba näha suuremates linnades ja tänastes peamistes turismisihtkohtades nagu Angkori templid ning Tai lahe idarannik. On ainult aja küsimus, mil läänelik tarbimisühiskond jõuab ka mujale – väikestesse kaluriküladesse keset merd või võimast Mekongi, animistidest vähemuste isoleeritud elupaikadesse Ratanakiri džunglites, külade ainsale tänavale vaimajade vahel, kus iga päev keeb lõunaeine või õhtusöök elaval tulel.

Tänane Kambodža on põllumajandusriik, kus veel 80% elanikest elab maal. Kalapüük merel või jõgedel käib samamoodi nagu lastepiibli illustratsioon Pühast Peetrusest, kes teatavasti oli oma erialalt kalur. Põlluharimisel on endiselt populaarseim traktoritüüp hall vesipühvel, ehkki edasipüüdlikemal talumeestel on muidugi soetatud hobused või koguni võimsad motoblokid. Külades pestakse pesu, sõelutakse riisi, valmistatakse palmisuhkrut, riisipaberit ja kromasid ilmselt samal viisil nagu seda on tehtud juba ligi tuhat aastat alates Angkori impeeriumi aegadest. Tõsi, progress on juba ka maapiirkondadesse toonud motorollerid, paadimootorid, puurkaevud ja diiselgeneraatorid veevärgi käigushoidmiseks, mobiiltelefonidest rääkimata. Aga veel on khmeeride olemus, töövõtted  ja elustiil väljaspool suuri linnu on jäänud laias laastus samaks, mis ühelt poolt on nende õnn, teisalt aga õnnetus.

Täna täitub meil 130 päeva Aasias, kuid just siis istume Saigonis (Ho Chi Minh City’s) lennumasinasse ja siirdume Singapuri kaudu kodumaale tagasi. Täname kõiki televaatajaid ja raadiokuulajaid ning jagame lõpetuseks kolmeteist seniavaldamata fotoülesvõtet.

Kõike ei ole ju vaja kokku osta isegi siis, kui odavalt saab, aga Kadri ikka...

Juuksur nagu juuksur ikka, aga Kadri sõnul oli üks pool pärast lõikust paar sentimeetrit lühem kui teine. Ikka juhtub.

Kes kutsus ahjualuse? Tegelikult on kõik tavalises mõõtkavas, kuna kümned puuhiiglased on valinud kasvamiskohaks just 800 aasta vanuse Ta Prohmi templi müürid. Tänapäeval võib seda nimetada Angelina Jolie nimeliseks templiks, kuna selles toimetas ta Lara Croftina märulifilmis “Tomb raider”. 

Lõpuks ometi on Kadri vanad vaenlased nr 1 - ämblikud – fritüürist läbi käinud ja surnud, mis surnud. Rahvasõna teab rääkida, et tarantleid hakati idapoolses Kambodžas toiduks tarvitama Khmer Rouge’i võimuloleku ajal, et näljahäda leevendada. Samas painab endiselt küsimus, palju põlvkondi kulus inimkatseteks, saamaks aru, et kõhu alt ei maksa seda looma kohe mitte süüa. Seal nimelt asuvad mürginäärmed, mille haukamine pidi isegi pärast tarantli keetmist-küpsetamist lõppema surmaga. 

Suur tükk pidi suu lõhki ajama, aga endaga võrreldavas suuruses ritsikat haukaval gekol on see veel ühes tükis. Aega see muidugi võttis, kuna katsu ise näiteks poolt siga korraga alla neelata.

“Pimesool valutab? Kohe lõikame!” Tegelikult teeb Kadri kohalikku, sest Phnom Penhi tänavatelt näkku paiskuva tolmu ja heitgaaside eest kaitseb ainult näomask.

Pildiallkiri on särgil.
 
Viimased neli ja pool kuud oli elu üsna raske...

Tubli tükk isast iguaani. Talitajast munk vaatas loomale korra saba alla ning teatas, et too on soolt ladyboy. Oh neid munki ja nende geinalju.   

Vahepeal õppis Ain selgeks ka kujundsurfamise. (Illusoorset 3D kuntsi Taimaalt.)

Rollerisõiduks kohustuslik peakaunistus. Maksis keskmiselt 5 doltsi. Kaitsevõime tundus kaheldav, kuid õnneks ei tulnud testida.

Tätoveeritud mungad peavad suitsupausi. Tätoveeringud ei ole ilu pärast, vaid kujutistel ja mantratel on maagilised kaitsvad tähendused. Ennevanasti olid kaitsvate tätoveeringutega üleni kaetud ka sõdurid ning kuulus kuningas Jayavarman VII olla ise järgi proovinud, kas nooled neilt ikka tagasi põrkavad. Olevat toiminud. Kui aga Kambodža pikaleveninud kodusõjas püüti sama rakendada, siis kuulide vastu tätoveeringud enam nii hästi ei aidanud. 

Hommikusöök jõepaadis kell 6.30: parimat vietnami nuudlisuppi saime Cai Rangi ujuvturult Mekongi deltast.

Nähtamatud khmeerid Kampuchea Kromis

Khmer Krom tähendab tõlkes alumisi khmeere. Mitte et nad elaks keldrikorrusel, vaid mööda maakaarti allapoole minnes Mekongi jõe deltas. Neist kirjutamine Kambodža-blogis võib muidugi päädida rahvusvahelise skandaaliga, sest täna kuuluvad need alad Puna-Vietnamile. 

Rahvusteadlikud kambodžalased kutsuvad seda pooleteise Eesti territooriumi suurust ala Kampuchea Kromiks ehk alumiseks Kambodžaks. Paljud peavad seda maad siiani oma riigi osaks, ehkki reaalsuses pole see nii olnud juba sadu aastaid.

Aastal 1623 lubas Kambodža kuningas Chey Chettha II vietnamlastel end sisse seada ja äri alustada tollases külas Prey Nokor ning ka ümberkaudsetes provintsides. Ikka selleks, et hoida häid suhteid ambitsioonika naaberriigiga, mille printsessiga ta abielus oli - seega tuli kuningal luba anda omamoodi poolkohustuslikus korras. Nii said vietnamlased lõunaalade hõivamisel jala ukse vahele: vietnamlasi tuli juurde, nende mõjuala muudkui laienes ning Prey Nokori küla hakati kutsuma nimega  Saigon. Tänaseks on sellest saanud Vietnami suurim linn Ho Chi Min, kus elab ligi 10 miljonit inimest ning tänavatel vurab igapäevaselt 6 miljonit motorollerit. 

  Mekongi deltas peaks elama khmeere 1,2-7 miljonit olenevalt sellest, kes üleslugemist teeb. Vietnami poliitika on olnud nende hulka iga hinna eest vähendada. Assimileerimismenüüs on olnud khmeeridele isikutunnistustes vietnami rahvuse külgepookimine, vietnami nimede pealesundimine, khmeerikeelse hariduse lõpetamine, probleemid arstiabi saamisel, kuid mitte ainult. Khmers Kampuchea-Krom Föderatsiooni andmetel on meetmed jätkunud “tõhusamatega” ehk munkade ja kohalike aktivistide vangistamise, khmeeri keele grammatikaõpikute ärakorjamise ning usulise diskrimineerimisega, kuna khmeerid praktiseerivad erinevalt vietnamlastest theravada budismi.

Tänane Kambodža valitsus on võtnud võimukama naabri suhtes pehme lähenemise, pigistades silma kinni nii kaasmaalaste aitamise kui riigis illegaalselt viibivate vietnamlaste suhtes. Isegi teated Kambodža-Vietnami piiritulpade nihutamisest lääne ehk Kambodža poole on jäetud suurema tähelepanuta.  Mitte alati ei ole see aga nii olnud. Punased Khmeerid nõudsid häälekalt kunagi Khmeeri impeeriumile kuulunud alasid tagasi, käies selle kinnituseks korrapäraselt üle piiri vietnamlasi külatäite kaupa maha tapmas. See oli ka ametlikuks põhjuseks, miks Vietnam oma väed Kambodžasse viis ning punakhmeerid 1979. aastal võimult tõukas. 

  “Vietnamlased ja khmeerid elavad kenasti läbisegi,” kiidab meile Mekongi delta kanalitesse viinud teejuht. Võimalik, kuid khmeeridel on vietnamlaste suhtes siiski vastakad tunded ja ilmselt ka vastupidi. Tõenäoliselt on see alguse saanud juba Prantsuse koloniaalajast, mil ühises Indohiina Föderatsioonis olid selgelt eelistatud vietnamlased. Ühelt poolt tegi Vietnami rahvaarmee tõesti 1979. aastal lõpu Khmer Rouge'i õudusele, kuid inimestel ei ole väga sooje tundeid ka selle 10 aasta suhtes, mil vietnami kommunistid riiki enda paikapandud valitsuse kaudu juhtisid. Samuti olid vietkongid need, kes treenisid Pol Poti ja tema jüngreid oma sissilaagrites ning aitasid Punastel Khmeeridel 1975. aastal vallutada esimesed piirkonnad Kambodžast. Vietnami sõja ajal kasutasid vietkongid neutraalsena deklareerinud Kambodža territooriumi oma baaslaagrite peitmiseks ja Lõuna-Vietnami partisanide varustamiseks. See viis USA presidendi salajase korralduseni alustada Vietnami sõja raames teise riigi - Kambodža - vaippommitamist.

Täna on kambodžalastel elamisjärjelt palju rikkamate vietnamlaste suhtes okas hinges, mis kohati on väljendunud ogarustes ja seda isegi väga hiljuti. Näiteks metanooliks osutunud riisiviina või halvaksläinud toidu osas on enamasti teada süüdlased: vietnamlased. Kuna riigis on märkimisväärne vietnami vähemus juba Angkori impeeriumi aegadest, siis on kohe olnud võtta ka sihtmärk, kellele veriselt ja sageli fataalselt kätte maksta. Veel aastal 1998 nägi USA ajakirjanik Karen J. Coates Kambodža pealinna Phnom Penhi ühes haigla põrandal hingevaakuvat vietnami meest, kellele tekitatud kehavigastusi raviti vastumeelset alles viimases järgus ja moe pärast. Seni tegelesid tohtrid ja õed khmeeri patsientidega, kes kaebasid väidetavalt vietnamlaste poolt mürgitatud vee joomise üle - tegelikult polnud neil peale psühhosomaatiliste sümptomite häda midagi. “Vietnami metslased alustasid taas khmeeride tapmist,“ pealkirjastas toona üks kohalik ajaleht vee, toidu ja riisiviina “mürgitamisest” rääkiva artikli. Selles tsiteeriti anonüümset allikat, kes sai enda korralduse mürgitamiseks “ülevalt poolt”.

Ka täna keelduvad Kambodža võimud paljudele riigis elavatele vietnami inimestele väljastamast ID-kaarte, mistõttu viimased ei saa hääletada valimistel, kasutada arstiabi ega muid väheseid kodanikuõigusi. Rääkimata siis Punaste Khmeeride eelse valitsusjuhi kindral Lon Noli "protestist" Kambodža territooriumi kasutamise vastu Vietnami sõjas, mis seisnes ühes Mekongi- äärses vietnami vähemuse külas kõigi meeste hukkamises ning laipade laskmises allavoolu. Teadagi, millise riigi territooriumile, kus Mekong merre suubub. 

  Igal juhul on tänane Vietnami lõunaosa täis pikitud sadu khmeeri stiilis theravada budistlikke templeid, mida on mitmetes provintsides märksa enam kui vietnamlaste enda mahayana budismi pühamuid või hiinlaste templeid. Kui on soov näha sadu aastaid püsinud khmeeri stiilis templeid, siis selleks parim koht ongi Lõuna-Vietnam. Ameeriklased vältisid sihiteadlikult siinsete usuliste pühamute pommitamist sellal, kui Kambodža enda territooriumil tehti pommide tihekülvi või said templid kahjustada aastakümneid väldanud kodu- ja muudes sõdades.  

  Üks oluline erinevus pagoodidel siiski emamaa templitega on. Kui Kambodžas ei pea mungad ise toidupoolise kasvatamisega tegelema ning saavad pühenduda eeskätt õpingutele ja hingeasjadele, siis Vietnamis käib mungaelu juurde ka füüsiline töö. Sest mittetöötav munk on siinsete võimude jaoks parasiit ning nii on paljudel siinsetel kloostritel ka omad põllud harida.  

  Nii mitmeski piirkonnas peaks kuuldavasti olema khmeere neljandik või rohkem, kuid katsed khmeeri keelt siinmail rääkida luhtuvad sajaprotsendiliselt. Linnaturul või jõesaarel ei tekita meie vähesed khmeerikeelsed laused mingit äratundmist ning isegi sõna “khmeer” ei helista neile kellukest. Ka khmeeri vähemusele pühendatud muuseumis ei saa piletimüüjapreili aru küsimusest, kas ta ka ise on khmeer. Võibolla on asi meie häälduses, kuid tundub, et Lõuna-Vietnamis khmeeri keelt kõnelda on umbes sama nagu proovida Petserimaal praegu eesti keelega hakkama saada. 

  Enne, kui võimas Mekong oma veed merre viib, jaguneb ta õige mitmeks jõeks. Näiteks Cổ Chiêni jõgi on lai nagu Tallinna laht ja sisaldab endas enam kui kümne kilomeetri pikkuseid saari, kus käib vilgas elutegevus. 

  Samas hõlmab delta tuhandeid ja tuhandeid kanaleid, millest mõni on õige kitsas. Paat on siin praegugi transpordivahend number üks, sest igale poole ei ulatu teedevõrk ka täna.  

  Loomulikult pole kõikjal veel ka korralikke sildu ning siin on päästerõngaks ahvisilla-nimeline rajatis. Sisuliselt on see käsipuudega bambusritv, mis kuni 10 meetri laiusest kanalist üle kaardub. Kohalikud suudavad neid ületada ka jalgrataste ning raskete pakkidega, et ääremaadel ühest külast teise pääseda. Ahvisild on siiski kaduv liik, kuna võimud on võtnud nõuks asendada kõik sellised rajatised korralike plankudest või betoonist sildadega. 

  Kui teed on juba vee peal, siis ega ka turgu pole mõtet kuivale maale teha. Põhjus on tegelikult selles, et vanasti lihtsalt polnud teid, mida mööda eri kantides elavad inimesed turule oleks saanud minna. Teiseks on jõetee ka ohutum, sest pakub kaitset džunglis varitsevate tiigrite, madude ja teiste ebasõbralike elukate eest. Cai Rang on suurim ujuvturg Mekongi deltas. Originaalis algas turupäev kell 2 öösel ning kella 7 paiku hommikul oli kõik läbi, sest inimesed pidid riisipõldudele või puuviljaaedadesse tööle minema. Praegu on see lahti siiski ööpäev läbi, kuna turul tegutsevad elukutselised kaubitsejad, kes sealsamas paatides ka elavad. 

  Miks on ridva otsa kinnitatud kapsas ja teised juurviljad? Tegemist on omamoodi reklaamtahvliga, mis näitab konkreetses turupaadis saadaolevat kaubavalikut. Reklaamimaksu vist ridva pealt ei koguta. 

  Kaubitsemine käib õige lihtsalt: ostleja sõidab oma jõesuksuga müüja paadile poordi, kinnitab otsad ja alustab transaktsioone. Jõepaate juhivad traditsiooniliselt naised, sest meestel pole paraku mahti jõeselveris šoppamas käia – nemad on samal ajal põllul tööl. 

  Või vähemalt peaksid olema tööl. Siinses kanaliäärses külas võtavad aga härrad ennelõunast riisiviina, sest naised on ju turul jalust ära. Loomulikult kutsutakse ka möödakäijat väikest reispassi tegema. Peaaegu igas suvalises külas siinkandis on majad kivist ja kenasti värvitud sellal, kui teispool piiri Kambodžas elatakse samalaadsetes kohtades plekktahvlitest kokkuklopsitud või rohust punutud hurtsikutes. Jõukuse põhjus on loomulikult seesama jõgi.  

  Mekongi delta pakub siinsele alale suurepärase loodusliku niisutussüsteemi, mis kombineerituna kuuma kliimaga tähendab 2-3 riisisaaki aastas. Pole ime, et khmeerid selle lopsaka ja viljaka maatüki peale hammast ihuvad, sest Mekongi deltat kutsutakse kogu Vietnami riisikorviks. Lisaks riisile ja juurviljale on siin ka kuulsad puuviljaaiad, kus kasvatatakse praktiliselt kogu troopilist sortimenti alates pildilolevatest draakoniviljadest kuni rõvehapude kividega marjadeni, mida siinsed inimesed millegipärast kohalikuks maasikaks kutsuvad. 

Kuid lisaks inimestele on siin veel ühed olendid, kes neid puuvilju iseäranis kõrgelt hindavad, kuid alustame kaugemalt. Soc Trangi linnas Mekongi deltas on kümneid kauneid khmeeri templeid ning ühte neist – Doi Pagodat – kutsutakse ka Bat Pagodaks. Selle leidmine oma rolleriga seigeldes, kuid ilma linna kaarti omamata on muidugi ooper omaette. Tõhusamaks kui inglise keel või vietnamikeelsed paberile kirjutatud nimed osutub jällegi rahvastevahelise suhtlemise kehakeel. Antud juhul tuleb esiteks pea kohale moodustada kätega midagi viilkatuse taolist nagu tuntud lastelaulus “Põdral maja metsa sees”. Seejärel aga vehkida külgedel kätega nagu oleks soov lendu tõusta. Umbes 40 minutit taoliste žestide tegemist rolleri seljas ning linnast 4 kilomeetri kaugusel asuv tempel on ilma ühegi suunaviidata leitud nagu naksti. 

  Kätega tiibade imiteerimine on vajalik seetõttu, et templi territooriumil kõrgete puude otsas on sisse seadnud tuhanded puuviljanahkhiired ehk teise nimega lendrebased. Kardetavasti on just neist saanud alguse vampiirilegendid, sest loomade tiivaulatus võib küünida kuni 1,5 meetrini ja kaal 1,5 kiloni. Siiski ei ime nad süütute neitsite ja nende teiste ülejäänud noorte tüdrukute verd, vaid toituvad täiesti tervislikult üksnes väga värsketest puuviljadest.

  Lendrebasteks kutsutakse neid nahkhiiri seepärast, et neil on rebase moodi koonuga näod. Päeval lasevad nad mõnusasti und templi territooriumil hiiglaslike puude latvades pea alaspidi rippudes. 

  Piisab vaid päikesel hakata loojuma, kui kogu see kari nagu üks mees puude ladvust lendu tõuseb ning talumeeste puuviljaaedade poole siirdub õhtueinet võtma. Loomulikult ei ole talumehed sellise hävitustöö üle õnnelikud, vaid püüavad nahkhiiri võrkude ja lõksudega. Kinnipüütud vaeste loomade tee viib otsejoones potti, sest kohalikud peavad nahkhiireliha delikatessiks. Lendrebased naasevad aga alati templi territooriumile päevaund magama, sest teavad, et on siin kaitstud – mungad ei luba templimüüride vahel kellelgi neid puutuda.  

Samas on nende puuviljanahkhiirte käitumises palju müstikat. Paljude siinsete kloostrite  aedades on põlispuud, kuid lendrebased elavad üksnes selle konkreetse templi territooriumil. Kloostri enda valdustes on samuti mango-, duriani- ja teiste viljade puud, kuid neid nahkhiired kunagi ei puutu. Õige hunt ju kodu lähedalt ei murra ega oma aiast mangomahla ei ime. Ja enne igaõhtust väljalendu teeb kogu see kari mõned tiirud ümber peamise pagoodi, justkui paludes Buddha õnnistust eelseisvaks jahiretkeks.