Tegime midagi kasulikku ka isamaale ning kirjutasime Õpetajate Lehele ühe kirjatüki Kambodža haridussüsteemist. Kui keegi peaks millegipärast tahtma seda lugeda, siis otselink nn uduheeringale on siin.
Friday, March 28, 2014
Wednesday, March 26, 2014
Vaimude järve äärest kalliskivikaevandusse
Ratanakiri oma kuplilise maastikuga on
ringi sõites iseenesest sama kaunis nagu Haanja ja Šveits üheskoos. Kui muu
Kambodža kipub praegu, kuiva- ja kuumaperioodi tipul olema pruuniks põlenud,
siis siinne maastik on roheline ja metsane.
Siinsamas Ban Lungi linna lähedal on kaunis
sinirohelise kristalse veega järv Boeng Yeak Lom. Kohalikud hõimud vannuvad, et
selle lõi maa sisse meteoriit, kuna 50 meetri sügavune ja 800-meetrise
läbimõõduga järv moodustab täiusliku ringi nagu oleks siin looja siin
joonestussirklit kasutanud. Lähemalt uuringud on siiski näidanud, et on
tekkinud umbes 700 000 aasta eest vulkaanikraatrisse. Kohalike animistidest
vähemusrahvaste jaoks on järv ja seda ümbritsev mets olnud aegade algusest
peale püha paik: maa-, vee- ja metsavaimude kodu. Nende legendid räägivad, et
selles sügavas järves elavad suurepärased veeolendid.
Too ei ole vist ikka see müstiline
veeolend, vaid harilik tavaline järvevaim (spiritus
stagnum vulgaris). Igal juhul on alati siia järvekaldale ehitamine olnud
keelatud ning ka seda ümbritsevat metsa ei tohtinud langetada. Kuid khmeeri
enamusrahvas seda ei uskunud ning nii kerkis 1960ndatel siia kuningas Sihanouki
suvemaja koos abihoonete ja ümber järve kulgeva teega. Loomulikult vihastasid
järve- ja metsavaimud selle peale ning kõike see tehti maatasa juba vähem kui
kümne aasta pärast, kui kommunistlik Khmeer Rouge ja kindralist peaministrile
Lon Nolile ustavad valitsusväed siin üksteist pommitasid.
Poliitiliselt ebakorrektne ehituskunst:
peigmehe maja on kõrgemal, sümboliseerimaks tema staatust suhtes, pruudi kodu
on maalähedasem. Kus on soo- ja rabavoliniku silmad? Sellist ametiisikut kohalikul
Tumpouni
hõimul kardetavasti siiski pole. Küll on sel rahvakillul kuni aastani 2021
kehtiv leping järve äärde
sissepääsu korraldamiseks ning käsitöö ja muu nänni müümiseks. Kogutav
piletiraha kulutatakse lähedalasuvate külade eluolu parandamiseks. Siiski
avaldavad poliitikute turvatud
khmeeri kinnisvaraarendajad survet, et see leping ennetähtaegselt üles öeldaks.
Ikka selleks, et järverand tihkelt hotelle täis tuupida ning lähedalasuvale
pühale mäele kasiino rajada.
Praegu on järve kaldale rajatud vaid
ajutised varjualused pikniku pidamiseks, paar ujumissilda ning ainsa toekama
ehitusena kultuuri- ja keskkonnakeskus koos ümber järve lookleva teega. Pildil võtab
lõunaeinet kohalik järvekoer, lastes hea maitsta Angkori õllel ning riisil
ingveri ja praelihaga
Juba mõnesaja meetri pärast muutub järve
ümbritsev tee metsarajaks, möödudes...
... tõeliste džunglihiiglaste kõrvalt ning
...
... sukeldudes vaatamata keskpäevale
hämaratesse bambuskoridorisse. Siin ei ole ühtki inimest, ei kohalikku ega
turisti. Mööda vuhisevad näpupikkused džungliputukad ning metsahääled muutuvad
järjest valjemaks. Üks neist on elektrihöövli läbilõikav kriiskamine ning metsavaim
üksi vaid teab, kas see kuulub mõnele eriti mürgisele satikale, verejanulisele
linnule või lihasööjataimele. Aeg-ajalt krabistab keegi teerajale mahalangenud
lehtede all, mis paneb tahtmatult tarduma ning palavikuliselt päikeselaigulist
maapinda põrnitsema, otsides mürkmao ründevalmis sihvakat keha. Esimest korda
on Kambodža džungel päris hirmus, sest ihuüksi võõra floora ja fauna keskel
viibida on hoopis midagi muud, matšeetega kohaliku giidi juhtimisel džunglimatkal
käia. Järgneb kiire ringi ümbermõõdu arvutamine ning kohale jõuab teadmine, et
kui peaksin madu-ussilt või kelleltki muult mürgiliselt salvata saama, olen
teistelt hingelistest 800-meetrise läbimõõduga järve teisel kaldal vähemalt 1,3
kilomeetri kaugusel. Aga tõenäoliselt leiavad laiba enne mõned suured sipelgad
või muud satikad ja närivad tunniga luudelt liha kenasti maha, nii et vahet
pole.
Ratanakiri provintsi nimi tähendab tõlkes
“kalliskivide mäge”. Siin mägises piirkonnas leidub hulgaliselt kõrge
kvaliteediga poolvääriskivi tsirkoon ning kuuldavasti pestakse mõnes paigas maa
seest isegi kulda välja. Maandamaks võimalikke likviidsusriske juba eos, rendib
Ain rolleri ja väisab kalliskivikaevandust üksinda ilma Kadrita.
Kuid enne tuleb see üles leida
provintsisüdamest 29 kilomeetri kaugusel asuva Bokheo linna lähistelt ning see
pole teps mitte kerge, kui khmeeri keelt mitte osata. Lisahüvena ei tööta
rendirolleril ei läbitud teekonda näitav odomeeter ega ka kütusenäidik, nii et
navigatsioon käib tunde järgi ning järelejäänud kütusekoguse mõõtmine vana heal
kütusepaaki sissekiikamise teel.
Bokheo autoremonditöökoja juures lapsega
patseeriv mees pakub inglise keeles lahkesti abi, kuid inglisekeelsed sõnad “gem,” mine”, “zircone” ei
tekita temas mingit äratundmist. Ain proovib universaalselt kehakeelt ja teeb
koera maakraapimise liigutusi, kombineerides seda verbaalselt sõnaga “digging”. Ei midagi. “Ah, diamonds, stones?” taipab mees
lõpuks ja juhatab kõrvateele, kus lähedalasuv küla juures pidi kaevandus välja
peal kätte paistma. Siiski on seda teele sama vähe näha kui Kambodžas leidub
teemante.
Ain sõidab mööda tolmuteed edasi-tagasi ja
püüab poemüüjatelt aru pärida. Härra toob ilma pikema jututa koti
kalliskividega lagedale ja soovib kaupa teha. Ta on ilmselgelt pettunud, et osta
ei taheta ning näitab ebamääraselt käega kuhugi lõuna ja loode vahele, kus
kaevandus pidavat paiknema. Järgmises poes mõistab üks tütarlaps ka inglise
keelt ning käsib ära pöörata pärast suurt mangopuud ning olevatki kaevandus
peagi tee ääres.
“Milline neist puudest võiks küll olla
mangopuu,” jõllitab Ain sõites iga teeäärset puud, sest ülesande muudavad
keerukamaks puult puuduvad mangoviljad. Lõpuks leiab ta puu ja leiab tee,
sõidab kilomeetri, saab kaks korda ebamääraseid juhiseid koos lahke pakkumisega
asuda talumaja ees puude vilus lamasklevate härradega riisiviina jooma ning
otsustab ise kõik metsa vahele keeranud kõrvalrajad läbi kammida. Ühel neist
tuleb vastu mitu rollerit ja üks masin jääb
seisma. Rollerijuht ei saa küll inglisekeelsest jutust aru, kuid toob taskust
lagedale väikese ümmarguse karbi punaste kividega. Bingo!
Sissesõidutee piirkonna juhtivasse
kaevandusettevõttesse: paksu pehme liivaga kaetud künklik jalgrada, mis on
pigem jõukohane läbida krossimotikale. Aga kus toda nüüd võtta ja nii peab Aini
läbi oranži liiva vedama tavaline motoroller.
“Four dollars! Five dollars for big!”
hõiguvad Aini ümber troppi kogunenud viis-kuus kohalikku läbisegi
khmeerikeelsete väljenditega, ise koledaid tumepruune kive nina alla toppides. See
ongi nö kaevandus, mis maa pealt vaadates tähendab sadakonda auku maas koos
kaevurakete moodi asjandustega keset punasest pinnasest välja ning
liivahunnikuid. Lõõskava päikese katteks on vaiade vahele tõmmatud
riidepalakad, mille all üleni oranži tolmu kaetud inimesed mullahunnikutes
sobravad.
Kohalikud kaevur-Matid ja –Katid on
ilmselgelt pettunud, kui Ain seletab, et ei soovi sugugi neid väga kahtlase
väljanägemisega kive osta, vaid lihtsalt vaadata, kuidas nad oma
kaevandusettevõttes tööle pihta annavad. Nad ei taha, et Ain isegi pilte teeb,
aga nüüd on tema kord teeselda, et ei saa aru ei sõnast “No!” ega
pearaputamisest.
Lõpuks ilmub motorolleril laigulises
sõjaväejakis kootud mütsi ja sõrmkinnastega mees, kes tundub olevat kaevanduse
ülevaataja, valvur või midagi sellist. Sõjaväelase olekuga tüübiga kaasas üks
noormees, kes mingil määral räägib inglise keel ja avab lünklikult siinsete
kalliskivide kaevandamise imelist maailma.
Mäenduse aluseks on auk maapinnas nagu
ikka. Ainult et siin on see püstloodis maa sisse uuristatud inimeselaiuse
läbimõõduga šaht, millel on sügavust 10-20 meetrit olenevalt sellest, kui
sügaval “kullasoon” asub. Mööda kitsast auku ronib kaevur alla, pealamp
kükloobisilmana otsa ees kiirgamas. Loomulikult käib maa-alla laskumine ja tõus
ilma igasuguse redeli või turvaköieta, sest need on nõrkadele. Lihtsalt tuleb
end kitsas šahtis kümne küünega kinni hoida, otsides kätte, jalgade ja
küünarnukkidega lohke augu seinas toetuspunktideks. Alla jõudes hakatakse
risti-rästi kaevama horisontaalseid tunneleid, ühendades need ventilatsiooni
eesmärgil teiste vertikaalsete šahtidega.
Järgmisena on vaja maa-aluste kitsaste
tunnelite rajamisel eralduv pinnas koos vääriskivide maapinnale toimetada.
Selleks pannakse vertikaalse šahti kohale midagi meie vintsi ja vändaga kaevu
rakete sarnast. Palgijupist poolile konksuga köis peale, konksu otsa ämber ja
see kolksti “kaevu põhja”.
Minutike passimist, kuni maa-alune
lahingpaariline on ämbri täis kraapinud ning siis väntab maapealne ekipaaž
oranži mulda täis anuma maapinnale ja tühjendab sinnasamasse augu kõrvale.
Liivane pinnas sobratakse kiiresti läbi
kivide leidmiseks ning kogu protsess algab otsast peale. Kui maapind aukude
ümber mitmekümne meetri sügavusel on risti-rästi tunnelitega tühjaks
õõnestatud, kolib “kaevandus” kogu täiega mõnele teisele väljale ning uuristab
sinna uued augud-käigud.
Loomulikult on taoline sügaval maa all
ringi tuhnimine kõike muud kui ohutu. Ettevaatlikumad isendid siiski toestavad
kitsad tunnelid puidust klotsidega, kuid sellegipoolest saab mõni kaevur igal
aastal varingu tõttu surma. Siiski tulevad endised põllumehed kaevandusse
tööle, sest kella 7-st hommikul 4-ni pärastlõunal maa all roomates võib hea
õnne korral teenida kuni 1000 dollarit päevas. Selles konkreetses kaevanduses
pidavat töötama umbes 900 inimest, enamik lähedalasuva küla elanikest.
Kaevandusväljal jääbki arusaamatuks, kuid
punakaspruunidest, ainult õige vähe läbikumavatest kividest saab selline
tsirkoon nagu meie seda poes oleme harjunud nägema. Hiljem asja uurides selgub,
et mängu tuleb kulinaaria ehk kivide küpsetamine-kuumutamine. Siin on siiski
üks väike “aga” – temperatuur peab vähemalt 1000 kraadi, et kivid muutuks
erksalt helesiniseks nagu Ratanakiri tsirkoonile omane. Selleks suletakse kivid
järjest suurenevatesse kuumakindlatesse sulatusnõudesse ehk tiiglitesse nagu
matrjoškad, mis kinni tsementeeritakse. Mitte niivõrd kuuma kinnihoidmiseks,
vaid igaüks õhu juurdepääsu takistamiseks, sest vastasel juhul muutuvad kivid
kollaseks, oranžiks või punaseks. Siis on veel vaja spetsiaalset ahju ja
erilist tüüpi puusütt, milles peitubki tsirkooni kuumutamise peamine saladus.
Nüüd kaks tundi küpsetamist söega ümbritsetult ning pruunid koledad kivid on
justkui nõiaväel muutunud ainulaadselt säravsiniseks ja läbipaistvaks.
Ain asutab end kaevandusest minekule ning
noormees küsib, kas ma saan ta oma rendirolleriga välja pealt suuremale teele
viia. Miks ka mitte. Sellal, kui Ain oma väheste krossisõiduoskustega haljas
liivas rolleriga jukerdab, tuleb tal tagaistmel uus mõte: “Tule korra farmist
läbi, ma annan sulle ühe jackfruit’i.
Suure.” Ei oska kuidagi keelduda ning sõidetaksegi paar kilomeetrit noormehe
tallu, mis osutab samaks kohaks, kust Ain enne kaevandusse pääsemiseks juhiseid
küsis ning kus seepeale lahkesti riisiviina pakuti. Üle tolmutee ja
maanteekraavi ongi võimas leivapuude salu, kus okstel ripuvad ogalised viljad:
jakad ehk inglise keeles jackfruit’i.
Noormees ronib ahvina puu latva ning Ain püüan talle hõikuda, et andku ikka
väike vili maitsmiseks.
Selle peale prantsatab maapinnale 6-7
kilone ogadik. Noormees haarab selle vilunult õlale, astub tagasi maja juurde
ning toob varju alt veel ühe veelgi suurema vilja välja. “Sa meeldid mulle, ma
annan sulle mõlemad suured!” Ei midagi isiklikku, aga kas saaks logistilisel
põhjustel vahetada enam kui 15 kilogrammi jakat mõne kahekilose vilja vastu?
Aga ei saa.
Vestluse käigus selgub, et võõrustajast
noorfarmer õpib Bokheo keskkooli 12. klassis, pärast lõpetamist tahab aga minna
ülikooli turismimajandust õppima. “Ma tahan väga välismaalastega rääkida, et
inglise keelt harjutada,” paljastab ta oma kohatise pealetükkivuse põhjuse.
Noormees palub, et Ain viiks ta rolleriga tema oma majja. Kutt elab perest
eemal hoopis teisel pool linna, et oleks lähemal koolis käia.
Päike tiksub madalamale ning tuleb teele
asuda, kuna provintsi pealinn on enam kui 30 kilomeetrit ning roller raskes
laadungis. Külateele pöörates ja kohalike söögikohast möödudes saadavad meid
äkki hõisked ja plaksutamine. “These are my friends,” selgitab noormees. Ju
noorsandid pole varem näinud, et rollid kohe 180 kraadi pöörduvad ja valge
jorss khmeeri koolipoisile motoveoteenust osutab.
Jõuame veerand tunni pärast poisi majani,
mida too lahkesti vaatama kutsub. See on viiemeetristel sammastel nagu khmeeri
majad tüüpiliselt – tavaline abinõu vihmaperioodi üleujutuste vastu ja niiskuse
väljaventileerimise eesmärgil. Pigem tundub olevat see üürituba, sest maja on
üsna suur ja siin elab ka teisi inimesi. Aknaavad on kaetud luukide, mitte aga
klaasiga. “Oota!” hõikab noormees ja
lükkab kahe poolega uksed seina sees valla. Seal võiks ju midagi balkoni või
prantsuse rõdu sarnast olla, aga ei – viis meetrit vabalangust maapinnale.
“Siia peaks tulema trepp, aga pole veel jõudnud,” lisab tüüp vabandavalt.
Puitmaja on kenasti kuiv ning õhk käib
mõnusalt läbi: nii seintest kui põrandast. “Näed, siin on minu tuba,” näitab
noormees ja viitab suuremas ruumis ühele nurgale, kus seisavad virnas mõned
raamatud, magamismatt ja seinale kinnitatud moskiitovõrk. Teises nurgas on
kirjutuslaud, kus noormees oma koolitükke poolpimedas teeb. Sellist
elektrivarustust nagu meie tunneme majas ei ole, kuid see-eest on ukse taga
korralik autoaku. Ka praegu laeb seal üks mobiiltelefon, kenasti krokodillidega
klemmide külge kinnitatud. Küllap toidab see ära ka mõne väiksemad “seasilmad”
toa valgustamiseks, raadio ja võibolla isegi teleri, kui poiss selle kunagi
soetada suudab.
Ain sõidab nagu kohalik muiste,
leivapuuvilju täis riisikott ristipidi rollerile köidetud. Kingime ühe jaka
hotellipidajast prouale, kes annab meile köögikiini ja kandiku teise vilja
puhastamiseks. Selgub, et söödava osa vahel olev juur ei ole muud kui loodusliku
ülitugeva PVA-liimi allikas ning varsti käib Kadri mööda tuba ringi, kirves käe
külge kleepunud. Kätele moodustub valge liimikiht, mille nake on vähemalt sama
tugev kui kuusevaigus suplemise järel. Seep seda ei eemalda, vaid naha külge
kleepub ka käterätik. Õnneks on olemas küünelaki eemaldaja, mis lõpuks jackfruit’i juurika mahla lahustab või
võtab ta selle maha koos käenahaga – mine võta nüüd kinni.
Monday, March 24, 2014
Enamuses vähemused
“See oli vist järjekordne halb mõte” arvab
Kadri, kui oleme umbes 40 kilomeetrit hüpanud kahe rolleri tagaistmel august auku
mööda punakaspruunist savist teed. Täiesti ootamatult selgub, et minek
etniliste vähemuste küladesse on hoopis motorolleritega. Nende juhid on ilmselt olnud varasemalt
motokrossi harrastajaid, püüdes ka sel maanteel masinat hüppesse ajada või
jõesildadel puuduvatest plankudest külglibisemisega mööda pääseda. Alles nüüd
saame aru, mida Ban Lung ehk punane maa praktikas tähendab – oleme üleni kaetud
punase tolmuga ning loomulikult on seda ka täis silmad, suu ja nina.
Ratanakiri on ainus provints Kambodžas, kus
vähemus moodustab enamuse. Umbes 75% elanike kohta öeldakse siin chunchiet, mis tähendab etnilist vähemust,
kuid kogu riigi 15-miljonilisest elanikkonnast moodustavad need hõimud kõigest
1%. Tegelikult elab Ratanakiris kaheksa erinevat vähemusrahvust – neist suurim,
Tumpouni
rahvas 22 000 inimesega, seevastu Phnonge ja Lune on kumbagi alles vaid vähem
kui 200. Ehkki neid kõiki kutsutakse ka khmer loeu ehk kõrgmaa khmeerid, pole neil päris-khmeeridega
palju ühist. Õigupoolest on see 1960ndatel aastatel valitsuste väljamõeldud nurisõna,
et tekitada rahvaste ühtsuse tunnet ning luua mäerahvastes sidet riiki valitseva
khmeeri rahvusega. Kõlab peaaegu nagu üks teine tollane suurriik tuhandeid ja
tuhandeid kilomeetreid loode pool.
Igal juhul on nende kõrgmaa hõimude
algupära teadmata, kuid mõned arvavad, et nad jõudsid praegustele aladele
loodest pika rahvasterände tulemusel. Kõigil neil rahvastel on oma keel,
millest kambodžalased enamasti aru ei saa. Paljud kaugemate külade elanikud ei
oska isegi khmeeri keelt, inglise keelest rääkimata. Kui khmeerid on täna valdavas
enamuses budistid, siis need rahvakillud on siiani animistid, austades emakest maad. Hing on nende õpetuse järgi kõiges meie ümber – kivides, puudes, vees,
mägedes.
Etnilisi kambodžalasi on Ratanakiris ainult
10-20%, sest lisaks nö pärismaalastele on siin ka hiina ja laose külad. Siiski
on madalmaa khmeeride ehk tavaliste kambodžalaste käes võtmepositsioonid nii
provintsi äris kui ka riigivalitsemises ning ka enamik turismiraha voolab nende
taskusse selle asemel, et vähemuste eluolu parandada.
Tonlé San jõgi, mida mööda umbes 25
kilomeetrit ülesvoolu sõites jõuame 1000 elanikuga Tumpouno vähemusrahvuse
küla. Siin “saevad” ritsikad puude otsas niivõrd valjusti, et maapinnal ei
kuule isegi omaenda mõtteid. Kuulake ise (salvestus telefoniga puusakõrguselt):
Kambodža Metsikule Idale omaselt on majad
vaiadel, et vihmaperioodi ajal tõusuvesi tuppa ei astuks. Sel ajal tuleb naabri
juures paadiga käia. Umbes samasuguses varjualuses on ka pood, kuid veidi
põhjalikum laudmaja on külakool, kus haridust antakse kaks klassi. Edasi peaks
lapsed minema paarkümmend kilomeetrit mööda jõge suuremasse keskusse kooli, aga
ei lähe, sest neid on kohapeal vaja töötegemiseks. Pole ka imestada, et paljud
kaugemate vähemuskülade elanikud isegi khmeeri keelt ei räägi.
Aga ega ta kuigi palju tavalisest vaesest
khmeerikülast ei erine. Kadri on veidi pettunud, aga Ainile täitsa meeldib,
sest...
... kohalikud naised lobistavad jõekaldal
paljaste rindadega nagu muiste, mõni hakkajam patseerib pealtnägijaid pelgamata
samamoodi ka külatanumal ringi.
Siiski on palmilehtedest punutud majad
kaduv kunst, sest vabaühenduste inimesed käivad kohalikele agaralt õpetamas puitmajade
ehitamiskunsti. Praegu on traditsioonilisi kodusid veel umbes poole jagu, aga
ilmselt on paari aasta pärast kõik need kadunud koos sadu aastaid enamvähem
muutumatuna püsinud eluviisiga. Peamisteks tegevusaladeks külas on kalapüük ja
riisikasvatus, põllud on külal ühisomandis, kuid loomad igal perel eraldi.
Tegeldakse ka käsitöö ning metsalangetamisega, puit müüakse dollarite eest
allavoolu elavatele hiinlastele. Ei usu, et neil selleks ka raieluba on, sest
oma metsas on nii toimetatud sadu, kui mitte tuhandeid aastaid.
Siin käib katusematerjali tootmine – rohust
punutakse matid, mis pakuvad traditsioonilised majadele katust. Iga paari aasta
järel tuleb palmilehtedest ja rohust punutud majad uuesti üles ehitada, sest
mussoonvihmad ja üliäkilise UV-kiirusega päike teevad oma töö ning rajatis
pudeneb sõna otseses mõttes põrmuks. Mis ei lagune, pannakse põlema, sest kulupõletamine
ning alepõllundus on selles riigis endiselt veel kuum sõna.
Tüdruk veel omil jalul ei astu, aga on juba
augustatud-rõngastatud. Ilmselt on juba külavanema pojaga paaripanekus kokku
lepitud.
Vähemusrahvuste esindajad on Aini meelest ilusamad
ja peenemate näojoontega kui khmeerid keskmiselt. Kadri ei ütle midagi, vaid
annab mõista, et see arvamus tuleneb sellest paljaste rindadega kümblemise
kombest.
Mugavuskaup on jõudnud ka külla, kuhu ühtki
teed peale jõe linnast ei vii. Kahjuks tähendavad joogikõrred, “Hello Kitty’d”
ja muu seesugune ka rohkem prahti, sest Kambodžas on ju kombeks kõik
mittevajalik maha visata nagu seda sajandeid on tehtud. Kahjuks sellest aru ei
saada, et plastpudel ei ole banaanikoor ega lagune looduses ise kunagi.
Meil aiaäärne tänavas. Ema otsib kodulävel
tütre peast satikaid nagu nägime seda Sihanoukville’s ahve tegevat.
Tark nagu hani, kes on end elegantselt
ümbritsenud moskiitovõrguga – ikka sääskede ja malaaria eest kaitsmiseks.
Rehepeks. Kui enne käis riisiterade
aganatest eraldamine lihasjõuga ning oli naispere töö, siis nüüd on selleks ka
siia mahajäetud paika masin koos diiselgeneraatoriga hangitud. Naiste tööks on
nüüd keelepeks sellal, kui masin oma tööd teeb.
Sari jätkub: vaata sea silmadesse. Emis
peab siestat vaimaja all, kus otsivad lõunaleitsaku käest varju ka kodulinnud,
koerad ja ...
... inimesed. Suured ja väikesed. Enamik
võrkkiikesid on siin pakitud laigulisse koti kirjaga “US Army”. Ei tea, kas need
on Vietnami sõja ajast.
See abihoone on kreenis nagu Kambodža
ühiskond tervikuna. Mine võta kinni, kas oma töö on teinud tõusuvesi ja
tormituuled või on sel kallutamisel ka mingi mõte.
Erinevalt khmeeridest on kõrgmaa
vähemusrahvad siiani animistid, mis kõige paremini väljendub külakalmistul
keset džunglit. Kui khmeerid budistidena põletavad oma lahkunud ja asetavad
tuha stuupasse, siis chunchiet’id
matavad neid. Nad ehitavad perehauale midagi majalaadset ning lisavad lahkunute
kujud, sest usuvad, et nii uluaset kui ka keha läheb vaja hauataguses elus. See
on rikkama pere haud, kus kujud on detailsemalt välja nikerdatud.
Vaesema pere haud, pole kujusid ning
varjualuse alla teispoolsusesse on kaasa pandud vaid veidi pudelivett,
lõhnaküünlaid ja sigarette. Abiks seegi.
Džungel neelab hauad kiiresti. Kohalik
matusetalitus näeb välja nii, et pärast lahkunu mahamatmist pidutsetakse haual
kolm päeva ja ehitatakse majataoline varjualus, kujud ja muud rajatised. Siis
minnakse koju, et hauale mitte kunagi enam naasta. Nimelt usuvad animistid, et
kui nad tulevad hauale leinama, võib lahkunu hing neile halba põhjustada.
Seepärast on ka siinsed surnuaiad tabud, kuhu võib siseneda vaid külavanema
loal. See on märksa erinev khmeeridest, kes käivad põletussäilmetega hauda
korras hoidmas ning igal aastal lahkunut mälestamas.
Nii käib jõeületus kohalikus tõmbekeskuses –
Voen Sai linnas – seni kuni silda
ehitatud pole. Neli suuremat paati on praamiks kokku naelutatud, suutes kanda
nii kallureid, sõiduautosid, rollereid kui hulgaliselt kaupa ja inimesi.
Kambodža standardite kohaselt on need
rollerid keskmise, et mitte öelda mõõduka laadungiga.
Kallurile liivakoorem peale ja läksime. Tõe
huvides tuleb öelda, et lisaks ülimalt töökindlale teivaskäiturile on sel
kombineeritud praamil ka väiksema töökindlusega sisepõlemismootor.
Kreungi
etnilise vähemuse küla provintsi pealinna läheduses. Seda oma keelega
rahvakildu on alles umbes 18 000, konkreetses külas elab umbes 500 pered. Varem
olid selles külas eraldi poiste ja tüdrukute majad, kuhu 16-aastased teismelised
kodust kupatati. Mitte et elu oleks olnud väljakannatamatu, vaid selleks, et
nad saaksid endale rahulikult kaasat valida ilma, et vanainimesed koguaeg
vahele tänitaks. Tänaseks on see traditsioon khmeeri kommete mõjul taandunud,
kuid endiselt on alles vanade inimeste maja. Sinna saadetakse selle rahva
kommete kohaselt ööseks vanaemad ja -isad, sest vanad inimesed ei tohi
millegipärast ülejäänud perega koos oma kodus magada. Ülejäänud aja võivad nad
siiski oma perega koos veeta.
Rahvamaja, kus arutatakse ja otsustakse
külaelu puudutavaid asju. Meie külaskäigu ajal viibisid samas vabaühenduste
inimesed, kes ärgitasid külaelanikke koosolekule tulema. Külas on ka oma
algkool.
Korv, kuhu sa tüdruku viid?
Linnas turul ja mujal khmeeride seas tunneb
vähemusrahvaste esindajad ära just nende iseloomulike seljakorvide järgi, sest
enamusrahvas neid ei kanna.
Küla veevärk koosneb kahest pumbaga
kaevust. Sellal, kui üks pumpab, on teistel...
... pesupäev enda ja rõivaste
puhastamiseks.
Pesupäev on sealsamas kõrval ka karvastel
kohalikel sigadel, kes kümblevad nö kanalisatsioonis, kuhu kaevu kõrvalt
pesuvesi valgub.
“Nii mõnus on puhtana värske pori vahele
puhkama heita,” mõtleb rõngassaba, kelle saba on siiski üsna lineaarne. Kuna
sead uitavad küla vahel vabalt ringi, siis kipub aeg-ajalt segi minema,
millisele perele mingi notsu kuulub.
Pärast edasi-tagasi 80 kilomeetrit
punatolmust teed tunneme end üsna põrssamoodi ainult selle vahega, et oleme
üleni oranžid nagu kunagise Maiade impeeriumi asukad. Kohati tundub, et jäämegi
punanahkadeks, kuna see kleepuv tolm ei tule isegi kehalt maha, rääkimata siis
riietest. Pesukäsn värvub dušši all punaseks nagu Piusa koobas Põlvamaal ning isegi
pärast hoolikat küürimist värvub valge rätik kuivatades oranžiks. Pole miskit
parata, tuleb jälle pesu otsast alata.
Subscribe to:
Posts (Atom)