Kalapüük Kambodža moodi

Sarjast suuri sõnameistreid: “Kalapüügist igavam tegevus on vaid valge seina vahtimine.” Kadri Talvistu “Kogutud teosed”, köide 1, lehekülg 78. Just Kadri oli see, kes soovis kolme tunni asemel terve päeva pikkust kalaretke, ehkki Ain püüdis teda hoiatada, et tal võib igav hakata. “Aga ma ei ole kunagi varem kalal käinud ja siis on äkki rohkem lootust kala saada,” kõlas vastus.  

Kadri toidab kalu. Kirjade järgi oli see siis mõeldud kalastamisena, aga väike murekoht oli see, et kalad ei saanud seekord üritusel osaleda. Siiski ei pidanud nad paljuks konksu otsast kalmaaritükid ära süüa ja siis oma teed ujuda. See tõestab veelkord, et kalad on seksistlikud šovinistid, justkui teades, mis soost inimene õnge teises otsas istub...

... sest Aini õnge haugati õige mitu korda. Päeva peale kogunes siiski vaid neli rohesilmset riffielukat, suurim neist umbes poolekilone või veidi enam. 

Long-tail paat. Erinevalt Tai pikksabadest käib saba ehk pikk võll ühes sõukruviga vette ahtri kõrvalt, suurematel alusel on mootoreid kaks ning puudub umbses meetrine pooleldi taevasse suunatud vöörtääv (emapuu pikendus) värviliste lintidega. Sama on aga see, et suuremaid aluseid tõukab siingi edasi tekile kinnitatud automootor, väiksematel on eraldi paadimootorid. 

Mungad ja noviitsid saabuvad Bamboo Islandile, oma proviant kenasti kaasas.

Vesi paistab kenasti läbi küll, kuid rannaliiv on erinevalt Tai samanimelisest saarest kollane.

Variante saarelt lahkumiseks – purjeparv.

Kõrvalpõikena tuleb öelda, et Kadril on vähemalt kaks nõrkust. Üht neist kohtab ta tavaliselt randades ehk ... 

... merikarpe ei ole kunagi liiga palju. Siin mõtleb Kadri, kust saada uus purk, kuna üks 1,5-liitrine on juba pilgeni karpe täis. Merikarbid ei olegi enam nii kerged, kui neist purk täis toppida. 

Ja teine Kadri nõrkus: riided ning Eestis ka jalanõud. Piisab tal vaid mõnda eelnimetatud kauplust märgata, kui kaubaartiklid hakkavad temaga kõnelema: “Osta mind! Või vähemalt vaata meid kõiki läbi ja proovi pooli selga!” Sihanoukville turu väisamine võib seetõttu kujuneda üsna pikaajaliseks. Huvitav, kas fotol paremal alanurgas põrmus lömitav poiss valis Kadri oma jumalaks või mida ta üleüldse seal maas teeb? 

Sihanoukville’i Otrese ranna lähistelt avastasime pooljuhuslikult midagi kloostrikooli sarnast, kenasti müütiliste madude nagade kaitse all.

Pagoodi seintele ja lakke vaba pinda nagu jäetud ei ole.

Harukordne võimalus uudistada templit ilma turistihordideta.

Pika patsiga apšara.

Khmeeri variant karüatiidist – katusekarniisi toetav riietatud tütarlapse kuju.

Tiigriaasta. Aastakäikude kuldsed kujud kenasti ringis.

Hiiglaslike punaste sipelgate kiirtee kulgeb läbi draakoniaasta lõugade.

Kloostrikool pole naljaasi: laisad ja rumalad õpilased muudetakse siin tõenäoliselt hanedeks. Pildil 3b klass pärast ebaõnnestunud kontrolltööd.

Koolis käivad ka laiendustööd, tööjõud oranžis on omast käest võtta. Noor munk õpib müürsepaametit.

Ain esimest korda günekoloogi juures

“Huvitav, kas mind võtab vastu günekoloog või see teine arusaamatu tiitliga doktor?” mõtlen valjusti arstikabineti uksesilti kõõritades Sihanoukville rahvusvahelises kliinikus, kuhu olen lukus ja valutava kõrvaga pöördunud. “Loomulikult günekoloog: ühed augud kõik,” teatab Kadri. Sellise vulgaarsevõitu, ent tapva loogika vastu on raske vaielda.

Õde viib mind vanema naisdoktori manu, kelle arstimaski tagant paistavad vaid silmad. Laulan talle või õigemini inglise keelt tönkavale assistendile ette oma kurva saatuse, kes mu jutu khmeeri keelde paneb. Doktor teeb tublisti arusaamatutes krõnksudes paberitööd ja laseb mul endal oma nime “saksa tähtedega” epikriisile kirja panna. Seejärel käsutatakse mind teise ruumi, millel silt “Small operations room”. Nii, nüüd on vähemalt üks neer läinud. Neer jääb siiski alles – tohter kaeb oma valgustava aparaadiga kümme sekundit kõrva ja mühatab midagi assistendile, kes mu arstikabinetti tagasi veab. Seal tehakse mulle selgeks, et leitud on miskisugune põletik ning arst tahab teha süsti.

Loomulikult oleme kuulnud, et siinmaal ei tasu end iga tühja pärast nõeltega torkida lasta, kuna võid ühtteist kingitusena kaasa saada. Lisaks õudusjutud roostetanud nõeltest või korduvkasutuses ühekordsetest süstaldest. Proovime diagnoosi täpsustada Wikipedia ja ladina keele abiga ning selgub, et tegemist võib olla välise kuulmekäigu põletikuga. Asun seletama, et Eestis ravitakse kõrvapõletikku siiski tilkade või tablettidega, ärgu nüüd jamagu oma süstidega. Assistent korrutab nagu katkine grammofoniplaat: “No, no, doctor want to make injection!” Kuna kõrv valutab edasi ja on lukus nagu Eesti Panga sularahahoidla, annan järele.

Sellal, kui ma 56-dollarilise arve maksmiseks raha toon, uurib Kadri omal käel asja ja väidab kliinikuinimeste lünkliku inglise keele alusel, et mu kõrva kõigest loputatakse. See oleks päris hea küll. Mulle antakse pakkide kaupa arusaamatute kirjadega tablette päevase ratsiooniga vastavalt 9, 6 ja 6 pilli ning suunatakse ülakorrusele meesteravi ruumi, kus meesarst külili käsib visata ja mu kõrva kohale mingi aparaadi seab. Kõrv läheb tulikuumaks ning särk higist vesimärjaks. Elektriravi - no elame üle. Tohter kohmitseb mu vaateväljast eemal käe kallal ning ennegi kui ma aru saan, on mul kanüül veenis. Oot-oot, tilguti polnud küll diili osa, kus mu süst on? Aga katsu sa vähe inglise keelt mõistvale arstile vastu vaielda, kui pead liikumatult külili lamama ning oled veel voolikuga “tehiskaaslase” külge aheldatud, torkiv nõel soones. Abitu tunne.  

  Kõrvasoojendamine saab läbi ning mind talutatakse oma “satelliidiga” palati moodi ruumi, kus paar “tilga all” kohalikku telerit põrnitseb. Mõneks ajaks tundub, et valge võõramaalase saabumine on huvitavam kui kohalik seep. Veel pool pudelit rohtu tilgutis. Kui see otsa saab, tõmbab tohter nõela pudelist ja ma tõesti väga loodan siit lõpuks pääseda, aga...nõel läheb uude täispudelisse, mis hakkab teokiirusel tilkhaaval mu veeni nõrguma. “Antibiotics!” teatab tohter korda looma tulnud Kadrile ja ütleb ka preparaadi l-tähega nime. Vahepeal saan mingilt uuelt õelt teise käsivarde süsti ning seejärel veel kolmanda pudeli mingit kolmandat rohtu infusioonilahuses tilgutisse. Umbes kaks tundi on möödunud lihtsana tunduva murega kliinikusse sisenemisest, õues on läinud pimedaks ning Kadri on vahepeal käinud korra poes ja tänavalt grillvardaid ostmas. “Tomorrow you have to come back!” on viimased sõnad medpersonalilt. Sel momendil ma väga kahtlen selles, kuid siiski on järgmiseks päevaks valu läinud.

“Ega nad sind vast ära ei tapa,” püüab Kadri lohutada, kuid selgub, et mulle tilgutatakse kolm pudelit antibiootikume veeni veel ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Tõesti, lihtsaim võimalus end ära tappa on siinne apteek. Vahel tuleb läbi käia õige mitu kohta enne, kui mingit adekvaatset medikamenti õnnestub hankida või üldse proviisoriga kommunikatiivsesse vahekorda astuda.

Mõned näited Kambodža rohupoodidest:

Kadri üleöö tekkinud näolööbe vastu laotakse esimeses apteegis ilma pikema jututa ja loomulikult ilma igasuguse arsti retseptita letti antibiootikumiga aknesalv. Ei mõju mõne päeva jooksul. Pärast polikliiniku-arsti juures selgub, et (ilmselt) on tegemist hoopis allergiaga ja antakse (loodetavasti) õiged preparaadid.

Väljakirjutatu täitsa toimib ning hiljem läheb Kadri omal käel apteeki ostma uusi allergiatablette. Arsti soovitatud ravim on kenasti paberi peale kirjutatud – nii rohu nimi kui toimeaine nagu korralikul inimesel ikka. Apteeker põrnitseb seda nagu eesti koolieelik araabiakeelset aabitsat. “No have!” teatab ta selle peale. Vahitakse mõnikümmend sekundit tõtt, kui apteeker teatab, et tal mingi same-same alternatiiv. Toob letile rohu. Kiire pilk ravimi inglisekeelsele infolehele näitab, et vererõhu alandaja ei ole mitte see, mis allergia vastu võiks aidata.

Lähen ise ülalkirjeldatud kõrvavalu vastu esmalt rohtu küsima. Inglisekeelsele küsimusele järgneb vaikus. Näitan sõrmega kõrva ja ütlen veelkord “Medicine!”. Proua põrnitseb kümme sekundit ja raputab siis peab. Järgmine apteek – tütarlaps satub kõrvarohu küsimise peale poolpaanikasse ja asub konsulteerima kolleegiga. Suurt midagi peale khmeerikeelse pobina ei järgne, kuni Kadri märkab riiulis karpi, mille suur kiri “Ear drops”. Osutab käega selle peale ja siis oskab juba ka esmatasandi meditsiininõustaja mind rohu osas nõustada.

Lisaks siinsele meditsiinindusele õnnestub meil tutvuda ka Kambodža kinnisvaramaastikuga, kui soovime Sihanoukvilles kuuks ajaks korterit üürida. See on ooper omaette. Rannaäärsed bangalod on kõrghooajale omaselt sigakallid, kesklinna üürikorterid täis või meenutavad kohati oma kitsaste järskude treppide, hämarate läppunud tubade ja trellitatud akendega kohalikke julgeolekuasutusi. Ettenäidatud korterid on üsna jubeda väljanägemisega või veidi hullemad. 

Lõpuks leiame kinnisvaramaakleri kaudu paar kuud tagasi avatud apartemendi, mis on tõesti ilus ja puhas. Siiski sisaldab aga mõningaid üllatusi:

1.    Saame vaid ühe rätiku ja 0 tekilina (“No have!” ütleb retseptsionist, lisades kähku, et “all rooms are same-same). Pärast mitmepäevast pindakäimist ja valvetöötaja korduvaid katteta lubadusi niivõrd strateegilist küsimust omanikuga arutada vannume alla ning ostame puuduolevad esemed turult.

2.     Kambodža ehituskunsti meistrid on küll paigaldanud köögilakke tiiviku, kuid jätnud vaid neile arusaadavatel põhjustel paigaldamata lüliti. Ventilaator saab korda teisel päeval, kui drellpuur on korra katki läinud ja tund aega rolleriga uue tööriista järel käidud.

3.   Lubatud külmkapi tassime ise teiselt korruselt alla, muidu oleksime seda oodanud ilmselt päevi.

4.  Lisaks soetame ka majapidamiskindad, lapid, puhastusvahendid. Põhjus on selles, et koristajamutt sisustab oma aega maja ees pingil pikutamisega või hari ja ämber käes ringikooserdamisega. Koristamas ei näe me teda kuidagi. Igal juhul sisustab Kadri esimesed tunnid koristatud korterit päriselt puhastades.

5.     Traditsiooniliselt algab igal hommikul meie kortermaja juures reibas puurimine ja ehitustöö. Äratuspuurimine tehtud, lasevad aga ehitusmehed enamiku päevast maja ees pinkidel ilu-und või vestlevad suhteliselt lärmakalt. Tööriistad on laiali laotatud, redelid üles pandud, maja ees seisavad pahtli- ja mördiämbrid.

6.     Ühel õhtul koju jõudes avame ukse ja... “Mulle meeldib hommikuse napalmi lõhn,” tavatses öelda kolonelleitnant Bill Kilgore Kambodža-ainelises kultusfilmis “Apocalypse Now”. Antud juhul on siiski õhtu ning napalmi asemel lehkab värske puidulakk. Nimelt on töömehed meie äraolekul otsustanud üle lakkida täispuidust mööbli. Just päev varem oli Kadri sarjanud nende lühinägelikust, et puidukaitsevahendita lauaplaat on mõne kuuga juba üsna rohkelt klaasivõrusid ning muud ornamentikat täis. Justkui pealt oleks kuulanud, aga meie jaoks tähendab see magamist lakiaurude keskel.

  Uusi ehitusalaseid arusaamatusi: 2012. aasta juulis avati Sihanoukvilles ligi kilomeetri pikkune ja 12 meetri laiune sild Koh Morakoti saarele. Otsustasime minna saart avastama ning tegime kaardil kindlaks silla asukoha. Eemalt ühendus täitsa paistis, kaardudes võimsalt üle lahe. Kuid mida me ei leidnud, oli pealesõit. Üksik pleekinud viit käskis pöörata võserikku auklikule liivakattega teele. Ei miskit. Teisel katsel saime hästivarjatud saladusele järele – silla ots oli nimelt kahemeetrise plekktaraga ümbritsetud ja vaid väikesest praost oli näha värskelt triibutatud sile asfalt. Valvuriputkas konutav tegelinski tegi meile üheselt selgeks, et sillale “suvakaid” ehk meiesuguseid ei lubata. Situatsioonikoomika ajas ikka muigama küll.

 Hiljem omal käel asja uurides selgub ka nõukogudeaegse piiritsooni sisseseadmise põhjus. Vene investorid on sõlminud Kambodža valitsusega 99-aastase lepingu, et rajada kogu saarele 120 hektarit kattev luksuslik puhkepiirkond. Alates tipptasemel sadamast, villarajoonidest kuni 5- ja 6-tärni (!) hotellideni, rääkimata privaatrandadest, restoranidest, kauplustest, fitnessi- ja tennisekeskustest, golfiväljakutest, luksusspaadest, kasiinokompleksist. Ilus metsik saar usutakse lõplikult valatavat betooni aastaks 2016, kuid esimesed paarkümmend villat olevat juba valmis.