Esmamulje

Kui esmamulje oleks määrav, siis me oleks juba 24 tunni pärast riigist lahkunud. Unise peaga võib esimesel hommikul öelda, et pisut parem kui pommiauk. Räpane, tolmune, palav.

Kambodža ajalugu võib lühidalt kokku võtta, et on olnud head ajad, halvad ajad ja ikka väga koledad ajad. Kahjuks on need head ajad enamuses jäänud väga kaugesse aega, kui Khmeri impeerium üle 600 aasta domineeris kogu Kagu-Aasia regioonis. Sellesse aega jääb ka maailma suurima religioosne ehitis Angkor Wat ja teised Angorki templid.  

13. sajandil hakkasid asjad pöörama halvaks. Naabrid hakkasid Angkori impeeriumit tükkhaaval ära nabistama ning iseseisvuse tagamiseks tuli nõrkadel kuningatel teha diile nii Tai kui Vietnamiga kuni riigist sai aastal 1863 sisuliselt Prantsuse asumaa. Päris koledaks pööras aga 20. sajandil, kui jõhker kodusõda lõppes Punaste Khmeeride genotsiidiga. Vend number ühe, nagu Pol Pot end nimetas, juhtimisel tapsid punakhmeerid võimuloldud kolme aasta, kaheksa kuu ja 20 päevaga erinevatel hinnangutel 1-3 miljonit kaasmaalast. Sisuliselt tähendas see kogu Kambodža haritlaskonna hävitamist. Ehkki genotsiidist on möödas juba 35 aastat, taastub riik sellest siiani. Nimelt järgnes 10-aastane Vietnami okupatsiooniperiood ning kuni aastani 1999 tegutsesid punased khmeerid edasi sisuliselt terroriorganisatsioonina, tegeldes põllumajandusega väga kummalisel viisil. Nimelt ei viljelenud nad ei nisu ega rukist, vaid maamiine. Alla ei jäänud ka vietkongid, kes külvasid maha maailma suurima miinivälja, mis ulatus diagonaalis läbi riigi – Tai lahe rannikult Laose piirini, et mässulisi punakhmeere riigist eraldada.  

Nende miinide jälgi võib näha igal sammul. Kellel läinud üks, kellel kaks jalga - liipavad oma kurikuulsa kaasmaalase tegude viljad mööda Sihanoukville'i tänavaid ja randu ning kerjavad. 

Samas inimesed tunduvad siin tumedamad, aga see-eest avatumad ja sõbralikumad kui naabermaal Tais. Kohalikud prouad rannas on väga laia profiiliga. Mobiilsete hoolitsusteenuste portfell algab pediküürist ja maniküürist ning lõppeb massaažiga. Prouad on ainult mõõdukalt pealetükkivad ning ei häbene 5-dollarist maniküüri pakkuda ka meestele + 1 dollarit lisaks küünte lakkimine. Jätan selle võimaluse vahele umbes 20 korda paaritunnise rannasviibimise korral.

"See on võlts ja kahepalgeline," hoiatab eestlasest baaripidaja Sass, kes peab meelelahutusasutust nimega Sin City. Ei hakka siinkohal seletamata, kuidas patu linnas äri toimib, aga tema selgitus on suhteliselt kurb. Kuna täiskasvanutel puudub punakhmeeride genotsiidi ja sellele järgenud halbade aegade tõttu haridus, siis parimad töötavad baaris või poes, ülejäänud aga pakuvad seltsi. Ja unustage ära, nad ei taha valgeid mehi, vaid kohalikku meest. Neil on lihtsalt vaja end ja oma lapsi elatada. 

Haridus on huvitav asi. "Kuidas sa tead, et siin meres haisid ei ela?" küsis Sassi khmeerist  elukaaslane. Sass võttis Google Mapsist lahti Tai lahe kaardi ja haide levikuala ning näitas, et niivõrd suletud lahes need elukad ei elutse. Arusaamise asemel tekkis arusaamatus, sest khmeeriproua ei saanud aru, mis asi on talle ekraanil näidatud topograafiline maakaart ning kuidas see haakub maaga, kus nad elavad. Ei teagi, kust koolmeistritööd alustada, kui halbade aegade tõttu on baasteadmistes ja maailmast arusaamises niivõrd suured lüngad.  See on parim näide veel genotsiidi lahtistest haavadest  - proua on 24 aastat vana, korra olnud abielus ning valitseb tegevjuhina Sassi baari kui raudne leedi. 

Kõigest sellest hoolimata näivad nad avatud, rõõmsad ja positiivse elusuhtumisega: kas pea 12 tundi päevas tööd rabavad prouad või oma tuktukides tukkudes agressiivselt kliente ootavad mehed. Eks aeg näita, kas see on kollektiivne kokkumäng või siiski vähem või rohkem siiras.

Homme sõidame Koh Rongile, et avastada Kambodža edelearanniku saari. Sass küll hoiatas, et just mõni aeg tagasi leitud ühelt saarelt naisturisti laip - kurjamid ei kõhelnud tapmast riiete, raha ja mobiiltelefoni röövimise pärast. Et kannatanu ei hakkaks "kitse" panema, kui vanglaslängis rääkida. Kui me surma ei saa, siis kirjutame jälle.