Olukorrast teedel ja tänavatel

Ütleme nii, et sellise liiklusolukorra peale Jüri Pihl siseministrina vihastaks ilmtingimata ning asuks ka koheselt politseid reformima, sest mitte midagi ei taasta meelerahu paremini kui üks korralik reform. Igapäevaste teaduslike katsete tulemusel tegime kindlaks, et kambodžalasest sõidukijuht on 100% värvipime, ei tea parema ja vasema käe eriõigusi, järgib üheaegselt nii parem- kui vasakpoolset liiklussüsteemi ega pole midagi kuulnud peateel liikujale teeandmise diskursusest kui sellisest. Lisaks ei viitsi ta nüüd päris igal õhtul pimeda saabudes sisse lülitada sõidutulesid, sest elekter on ju Juhan Partsi süül teadagi sigakallis. Enam kui kuu aja jooksul Aini poolt läbiviidud osalusvaatlused näitavad, et eelpool toodust kõrvalekalduvate kohalike hulk jääb lubatud statistilise vea piiresse teaduses igati aktsepteeritaval usaldusnivool 95%.

Aastas sureb Kambodžas liikluses ligikaudu 1900 ning saab viga üle 7000 inimese. Kuningriigi transpordiministeeriumi andmetel on umbes pooled õnnetustest põhjustatud kiiruseületamistest, ülejäänud jagunevad purjuspäi sõitmise ja hooletu juhtimise vahel. Siiski juhtuvad fataalsed õnnetused pigem maanteedel, sest linnades jäävad kiirused enamasti 40-50 km/h piiresse ning motoriseeritud kohalikud on ülimalt osavad ümberpõikeid ja muid äkkmanöövreid sooritama. Ainuke kahju väljapoolt tulnule on tapetud närvirakud, mis ei pidanud ju taastuma isegi alkoholi mõjul.

“Mis värvilised tuled need seal tänavanurgal on? Ahh, kindlasti hiina uuest aastast jäänud bling-bling kaunistused. Oo, punane süttis, see loob õdusa jõulutunde ja ärgitab gaasi lisama,” mõtleb kambodžalane valgusfoorile lähenedes ning tuiskab üle ristmiku.

“Krdi ***********, õpi ükskord tulede värvid selgeks,” ei jää Ainil muud midagi üle karjuda, kui rohelise tulega ristmikku ületades Lexuse luksmaastur kõrvalteelt ette keerab või süüdimatu tuktuki juht teeandmiskohustusega vasakpööret sooritades meist üle püüab sõita. Seejuures on tärnide asemel aeg-ajalt kasutusel olnud sõna “idikas” ilmselt kõige enam poliitiliselt korrektne. Kadri õpib kiiresti selgeks, et rolleri tagaistmel tuleb kodurahu huvides targu vait püsida.

Kui Kambodžas peaks kehtima liikluseeskiri, siis ei oska öelda, mis seal kirjas võiks olla. Vist midagi sellist: “Sõida, mees, sõida, muidu oled lammas!” Või: “Teeandmine on nõrkadele, valgusfoorituled laste rõõmustamiseks!” Igal juhul on liikluseeskiri – kui selline peaks eksisteerima – siin riigis üksnes soovitusliku jõuga.

Enam kui kuu ajaga ei õnnestunud meil kohata ühtki koduselt tuttavat liiklusmärki “Anna teed”, mis on teatavasti ainus kolmnurkse kujuga märk, mille teravik on suunatud allapoole. Ikka selleks, et lumme tuisanuna või teiselt poolt vaadates oleks märgi mõte arusaadav. Kuna siinmail ei kohanud ka lumetuisku, ei olnud ka seda liiklusmärki ega teist teed andma kohustavat viita “Stopp”. Loogiline.

Jääme punase tule taga seisma. See on igati moodne, näitab sekundeid rohelise tuleni ja puha. Teised rollerid tuhisevad mööda, tuktukid, veoautod ja maasturid samuti. Mõni annab isegi signaali, et “miks sa liiklust blokeerid, valge ahv, näed ju, et lõunaaeg ja mul on turule kiire”. Siiski, aeg-ajalt õhtupimeduses ja vahel ka päeval jäävad mõned kohalikud punase tule taga seisma. See vajab täiendavat antropoloogilist süvauuringut, et selgitada sellise karjakäitumisest kõrvalekalduva toimimisviisi põhjuseid. Uurimisrühm kahtlustab lääneliku tsivilisatsiooni lämmatavat mõju, mille tulemusel inimesed on hakanud käituma alalhoidlikul ning kaasliiklejaid austavalt. Häbiväärne!

Liikumahakkamine teepeenralt või parkimiskohalt väljatagurdamine – siin kehtib alati ja üksnes tugevama jõud. Peeglisse ei vaadata, suunda ei näidata, rääkimata teeandmisest. Lihtsalt libised toore jõuga tänavale ja mida suurem oled (näiteks maastur), seda väiksem on tõenäosus, et otsa sõidetakse. Edasi on kõik peateel liikuja otsustada: väljamaalased sageli peatuvad, kuid kohalikud siuglevad mööda nii vasakult kui paremalt, võimaluse korral ka takistuse alt ja pealt läbi voolates. Seismajäämine võrdub nende jaoks kaotusega liiklusdžunglis.

Seejuures pole vahet, mis suunas liikuda. Ühekorraga toimuv parem- ja vasakpoolne liiklus tähendab seda, et liigutakse vastassuunas seni, kuni liiklusvoos tekib tühimik ning saab põigata oma suunavööndisse. Milleks raisata aega tagasipööretele eraldatud suunavöönditega teedel või ületada teed risti, kui saab lõigata.

Kogu see anarhia ristmikel toimub sageli Kambodža liikluspolitsei rolleripatrullide silme all. Nagu Lonely Planet tabavalt sõnastab: “Kambodža politsei on parim, mida raha eest saab osta.” Näiteks tõend kuriteo ohvriks langemise kohta on tasuline, makstes tavahinnakirja kohaselt 5-20 USA dollarit. Varastatud telefoni saab tagasi näiteks 60 dollari eest, aga lisahüve on see, et telefon enam ei toimi.

Aga politseipatrullid ei märkagi ristmikul toimuvat ega ilmselt peagi, sest nende jaoks on see normaalne. Nemad ootavad oma saaki, et andamit koguda. Nimelt valgeid kiivriteta motosõitjaid. Kambodža seadusandluse kohaselt peab kiivrit kandma vaid rollerijuht, kuna ilmselt on kaassõitjate koljud õnnetuse puhul oluliselt tugevamad või väheväärtuslikumad. Siiski oleks võinud austatud seadusandja lisada seadusesse klausli, et see kiivrinõue kehtib vaid valgete kehkenpükside jaoks, kuna kümneid ja kümneid kiivrita kohalikke näeme politsei võrku langevat haruharva. Juhindudes seadusest, saame rollerilaenutusest vaid ühe kiivri kaasa ning ostame teise Honda kirjade ja peegelklaasist visiiriga oma raha eest lisaks. Pole paha ost 5 dollari eest, kuid kahtlane on, kas selle kiivri kandmine võib elu päästa või pigem säästab seda ohutusvarustuse mittekasutamine. 

 

“Näita mulle valget meest, küll ma leian paragrahvi,” tundub olevat Kambodža politsei moto. Trahvi saab ju ka teha puuduva juhiloa eest, kuna Eesti juhiluba siin riigis kahtlemata ei toimi ning rahvusvahelist juhiluba Kambodža samuti ei tunnusta. Võimalik on raha nõuda ka mõne puuduva tahavaatepeegli eest või koguni juhul, kui oled päevasel ajal unustanud rolleril sõidutuled põlema. Viimane on kahtlemata ülimalt liiklusohtlik rikkumine, mitte aga hämaras tuledeta sõit, mida mõned kohalikud politsei silme all segamatult harrastavad.

Teadjamad soovitavad, et trahviraha tasub politseinikule ilma pikema jututa ära maksta, sest protestimine ja vaidlemine võib kohale tuua veel mundris kolleege. Loomulikult kasvab ka nõutav summa võrdeliselt lisanduvate mundrimeeste arvuga ning trahvikviitungit vaevalt välja kirjutatakse.

Just nii toimib ka üks rollerimees, kes meid mägises Ratanakiri provintsis hiljem etniliste vähemuste küladesse sõidutab. Politseipatrull peatab ta maanteel ning suunab nagu kord ja kohus teepeenrale. Seejärel aga kommunikatsioon katkeb ning politseinik ei lausu ühtki sõna ei tuvastatud liiklusrikkumise ega edasiste käitumisjuhiste kohta, rääkimata siis dokumentide kontrollimisest ja veendumisest, kas juht sai ikka oma veast aru. Ilmselt on ka antud juhul probleem puuduvates peeglites ja valgel ajal sisse lülitatud sõidutuledes. Igal juhul vaikus kestab minutit viis, ehkki mõlemad osapooled saaksid ju suhelda oma emakeeles nagu khmeerid muiste. Kentsakas olukord lõppeb alles siis, kui noormees jätab politseipatrulli juurde üles seatud kokkupandavale klapplauale kaks dollarit, istub rolleri selga ja sõidab lihtsalt minema. Korravalvurid, neid on seal kokku kolm, ei tee katsetki teda takistada.

Igal juhul ei muuda sina Kambodža liikluskultuuri, vaid muutub sinu liikluskäitumine. Kuu ajaga rolleriga liigeldes jääb üha vähemaks nii vandesõnu kui suunatulede sisselülitamist. Vastassuunas liiklemine on vajaduse korral saanud igapäevaseks, sest milleks pagaripoest hommikusi värskeid baguette tuues mitusada meetrit valesse suunda sõita – saiad jahtuvad ju ära! Vasakpööre käib nii valges kui pimedas end vastutuleva liiklusvoo sisse vaikselt, ent pidurdamatu jõuga rammides, sest tipptundidel võid muidu ristmiku keskele sisse kolida. Siiski, kui kohalikud kamikazed sooritavad seda manöövrit ka lubava punase fooritulega, siis Ain ootab rohelist tuld.

Ainil on küpsenud mõte mõnda autokooli märgates sisse astuda ning liiklusõpetajana tööd nõutada. Ta ei kavatse teha oranži revolutsiooni khmeeri liikluskultuuris, kuid õpetaks neile selgeks Leedu lipuvärvide tähendused ning annaks väikese kreedo siinses teeliikluses osalemiseks. “Eelda alati, et eranditult kõik kaasliiklejad on kroonilised liiklusmaniakid ning täielikud psühhopaadid!” võiks see tähendussõna kõlada. See aitab siinses liikluspildis 24/7 hakkama saada, sest ka rohelise fooritule süttides sööstab mõni tuktukar sulle peaaegu alati garanteeritult kõrvalteelt ette. 

Nüüd siis ka mõned olupildid: toolide vedamine rolleriga pole veel midagi, aga kahjuks ei õnnestunud pildile saada järgimisi situatsioone, kus rolleriga veeti:

a)    aknaklaase umbkaudse suurusega 1,5x2 meetrit, loomulikult kahe sõitja vahel risti moto pikiteljega, et märulifilmilikust läbi klaasi sõitmisest jäi õige vähe puudu;

b)    pimedas kahemeetriseid torusid või ritvu, jällegi risti rolleriga;

c)     umbes viie meetri pikkust bambustoru, seda küll piki rollerit, kuid välja nägi see umbes nii nagu Erki Nool võtaks motoga teivashüppekatseks hoogu;

d)    külmkappi kahe sõitja vahel.

 

Kui kolm sõitjat rolleril on Kambodžas tavaliselt tavaline, siis viieliikmeline pere motol on juba korralik tulemus ning 6-7 reisijat ühel sõiduvahendil vaieldamatult hooaja tippmark.

Lõpetuseks lühike video, mille ülesvõtmise järel sai levinud kõnekäänd “sildu põletama” Kambodžas sootuks uue tähenduse. Nimelt tegeletakse prügipõletamisega, antud juhul silla all.

Üksi klassi ees

“Hallo, teacher! How are you today, teacher?” Piisab meil vaid klassiruumi astuda, kui kõik õpilased nagu vahipataljoni auvahtkond tikksirgelt püsti kargavad ning kooris tervitussõnu hüüavad, ise kummardades, peopesad kokku surutud. Tunni lõpus kordub sama kummardamisrituaal õpetaja tänamisega: “Thank you, teacher! See you tomorrow, teacher!” Vaevalt Eesti õpetajad kehvast palgast hoolimata streikima hakkaksid, kuid neid iga tunni lõpus sellise kummardusega tänataks. Siin on aga õpetaja ja õpilase vastastikune austus on siinse haridussüsteemi lahutamatu osa olnud juba alates 13. sajandist. Loomulikult vastab ka õpetaja kokkuasetatud kätega õpilastele kummardamisega, sest nii on see alati olnud ja nõnda see jääb. 

Kuid lisaks austusele on siin veel midagi, mida meie haridussüsteemis alati ei kohta – suur tahe õppida juba alates neljandast-viiendast eluaastast ning kehvadest või isegi olematutest õppevahenditest hoolimata. Nagu sel õhinaga kooli juurde väntaval 5-aastasel poisil, kes igal võimalusel tahvli juurde soovib – seepärast sai antud talle uus ristinimi “õpilane Kiir”.

Täiesti ootamatult jõuab kätte päev, kus õpetaja Sara ei saa tulla ning nii seisab Ain hommikul täiesti ihuüksi 4-8-aastastest koosneva paarikümnepealise klassi ees. Nende inglise keel on ainult õige vähe parem kui meie khmeeri keel ning enda arusaadavaks tegemine nõuab suurt nuputamist. Vastasel juhul kordame 60 minutit tähestikku, mis ei tundu vaimsele tervisele pikas jooksus kuigi hea.

Bingo! Ta otsustab õpetada neile kehaosi inglise keeles, sest õppematerjal on ju omast käest võtta. Kõik kibelevad klassi ette neid sõnu tahvlile kirjutama mitte nagu Eesti koolis, kus enne vastaja valimist vajuvad kõik vaikselt maa alla. Igal juhul saavad lihtsamini arusaadavad kehaosad saavad otsa enne kui koolitund ning siis võetakse ette loomapildid seintel. Kõik teavad, et see lind pildil pole lihtsalt lind, vaid “angry bird”.

Järgmine koolipäev algab uue üllatusega. Khmeeri õpetaja on küll kohal, kuid pole elektrit, mis ainsat laetiivikut ringi ajaks ning vähemalt 35 soojakraadiga klassiruumi veidigi tuuleõhku tooks. Vaatamata klaasideta akendele on palavus tappev. Tänane väljakutse number 1 on higi, mis tikub iga minuti järel silma. Kui mõne õpilase vihikus üleskirjutatud sõnu parandada, jääb kõrvallehele märg jälg nagu oleks seal enne olnud viinamäe tigude kokkutulek. Higist leemendavad ka õpilased, kuid naiskolleegi Sarat ei paista see häirivat – tema annab tundi ranges pükskostüümis edasi ega pane kohalikuna kuumust millekski.

Khmeeri õpetaja küsib, kas me mõnda mängu teame. Mõtleme siis midagi käigupealt – et laps joonistab tahvlile kedagi või midagi ning kes oskab inglise keeles ära arvata, saab õiguse joonistada järgmisena. Siiski ei lähe asi käima – kõik tahavad joonistada ja khmeeri keeles “karu” karjuda. Homme ...  

... kutsume siis juba kunstiõpetaja ka siia, sest järgmine tund on neil niikuinii joonistamine. Saab ühe soojaga kaks tundi korraga antud ja varem õhtule.

“Alles nüüd saan aru!” tunnistab üks vanem tüdruk, kui oleme edasijõudnute klassis lasknud kõigil arvata, millised tahvlile kirjutatud kümnest sõnast olid reeglipärased verbid, millised aga mitte. Just puudulik interaktiivsus, õpetajate vähene loomingulisus ja pearõhu panemine reeglite päheajamisele on see, miks paljud siinsed õpilased kardavad või ei suuda inglise keeles suhelda. 

Kuid on siiski sähvatab aeg-ajalt Kambodža konteksti sobiv nutikus nagu inglisekeelseid küsisõnu õpilastega üle korrates. “Five wives and one husband,” ütleb khmeeri õpetaja märksõna ning paljudel lõpuklassi õpilastel näib midagi meelde tulevat. Ainult meie vahime arusaamatute nägudega. Ta viitab sellele, et viis küsisõna algavad topelt-v, kuid vaid üks h-tähega. “See on ju väga lihtne meelde jätta, sest ühel mehel võib ju olla viis naist, aga ühel naisel mitte kunagi viit abikaasat,” jätkab kohalik koolmeister. Kõik õpilased noogutavad mõistvalt, kuid Kadri on ilmselgelt hämmastunud sellisest poliitiliselt ebakorrektsusest, venitades pikalt--pikalt: “Oooogeiiiii...”

Ühel päeval näitab Daro meile küla, mis algab kohe kooli tagant. “Hallo, teacher!” kilkavad lapsed meile liivasel külatänaval vastu silgates. Tõesti, oleme kumbki neid nägusid oma klassides näinud, kuid kõigi 40-50 õpilase khmeerinimede meeldejätmine on meile käinud üle jõu. Vanemad seiravad meid distantsilt, mõni julgem lehvitab ja naeratab laialt. Ei tea, kas asi on meile süllelangenud õpetajastaatuses või saatjaks olevas auväärses vanemmungas, aga tema tasuta kool on paljudele selle küla lastele ainsaks kokkupuuteks hariduse ja ilmselt ka maailmaga väljapool koduprovintsi.   

Küla ise on kehvakene: plekist, vineerist ja kuivanud rohtmattidest kokkuklopsitud varjualused, võrkkiiged, karvutud alatoitunud kutsikad ning sulgedeta kanad ning sealsamas külatänaval elaval tulel podisev lõunasöök. 

Kuid varsti tehakse ka see maatasa, sest valitsus ehitab siia tee. Õnneks antakse neile kroonu poolt kuskil kaugel uus maalapp ning vist ka veidi raha uute majade (loe: varjualuste) ehitamiseks. Või hoopiski kahjuks, sest linn jääb siis kaugele ja linn on praegu see, mis annab suurele osale külaelanikest pisutki tööd...

Kool on aga kaitstud, sest see asub templi territooriumil. Nii kõikvõimas pole ka alates 1985. aastast pumba juures püsinud Kambodža poolkommunistlik valitsus, et julgeks budistliku kloostri hõlma hakata. 95% Kambodža rahvastikust on budistid ning mungad on Daro jutu järgi inimeste seas kõrgesti austatud, täites vahel lisaks vaimuliku asjatoimetustele ka psühholoogi ja ravitseja ülesandeid. 

Seejäre astume nö kohalikku restorani, mis koosneb varjualusest puitlaudade ja plastiktoolide kohal. Daro teeb meile välja magusat jääkohvi ning hapendatud mangosid, mis maitsevad natuke sarnaselt kodumaise hapukurgiga. 

Jutt läheb lähedalasuvale rohelisele stuupale, mis 7-8 meetri kõrgusele taevasse küünib. “See on endise riigiametniku stuupa, milles asuvad vaid kahe inimese – mehe ja naise – säilmed,” räägib ta. “Aed stuupa ümber on lukus ning teiste säilmeid omanik siia ei luba. See on väga isekas ning ükski munk ei taha siin palvetamas käia.” See on esimene ja viimane kord, kui me näeme vanemmunka kahe nädala jooksul veidi pahasena, ebamugavalt. 

Olgu sellega, kuidas on. Kui kellelgi on mingil seletamatul põhjusel on tekkinud soov annetada mõni euro sellele koolile õppevahendite ja muu seesuguse soetamiseks, siis vajaliku info leiab siit. Anname mõlemad tätvere topeltgarantii, et see raha ei kao musta auku, vaid läheb õigesse kohta!

Vahelugemine IT-st ja mungaelust

Järgmise koolipäeva lõunapaus läheb meil kooli veebilehe sisuauditi nahka. Esmalt parandame inglise keele õpetajate kirjutatud enesetutvustusi, mis on konarlikud nagu Tallinna tänavad igal kevadel. Seejärel on järg veebilehe ülesehituse ja kujunduse 15-minutise auditeerimise käes. Nagu Euroopa IT-tiigri esindajatele kohane, on esinemine mõjus ning koolidirektor Daro nõuab, et Ain läheb järgmisel hommikul temaga kaasa kohalikku veebiarendusfirmasse. Nimelt on üks Inglismaa mittetulundusühing neid toetanud uue kodulehe valmistamisel ning praegu ongi käimas just aktiivne veebitreimine.

Siem Reapi linnas kohtumispaiga ja –aja kokkuleppimine on huumor omaette, kuna auväärne vanemmunk ütleb iga minuti järel uue kellaaja ning 7.30st saab lõpuks inimlikum 8.30. Segaseks jääb veel koht, kuna munkdirektor ja munkõpetaja ei suuda omavahel jõuda kokkuleppele, kas veebitreialite firma on Canadian Banki või Cambodian Banki lähedal. Lõpuks lepime randevuupunktina kokku linna suurima kaubamaja esise, sest ega neid panku ei saa ikka usaldada.

Igal juhul on Aini ootused kohaliku IT-firma külastamise suhtes ülikõrged. Ta loodab,  et saab veelkord näha seda imelist aega, mil arvutid olid puust, kuid itimehed selgest rauast. Kõik, mida nad vajasid, oli vaid käsurida, sest graafiline kasutajaliides on teatavasti ju saatanast ning varukoopia nõrkadele, kuna andmebaasi taastasid õiged mehed ikka puhtalt mälu järgi. Parimad võrguadministraatorid oskasid vabalt modemite keelt, mida nood riistapuud internetiühendust luues vastastikku vilistasid. Loomulikult oli tollal üldlevinud arvamus, et Microsofti operatsioonisüsteemis pesitsevad deemonid, kes öösiti käivad ilmsüütute naissoost IT-spetsialistide verd imemas. Just toda IT kuldaega lootis ta veel viimast korda silmitseda, sest see periood sai Eestis ajalooks juba eelmise sajandi lõpus ning saab vääramatult ka siin Kambodžas, vajudes Atlantise mandrina minevikuookeani voogudesse.  

Siiski oli ta sunnitud pettuma - kohalik veebiagentuur ei ole midagi niivõrd eksootilist, isegi sarnasus Punase Khmeeride tulepesaga puudub. Tavaline kuue töötajaga väikefirma esimese korruse poepinnaks mõeldud kitsavõitu ruumis askeetliku mööbli, enamvähem tehnika ning konditsioneeritud õhuga. Ainuke eredam ja Lääne inimest sügavalt kummastav hetk oli äratundmine, et kogu arendustöö tehakse töötava veebilehe peal – ilmselt on arendusserveri mõiste, olemus ja kasutegurid siinsetele projektijuhtidele tundmata looma nahk. Teine huvitav optimeerimisvõte on see, et ühte isikusse kokku sulandunud projektijuht-tarkvaraarendaja-kliendihaldur hakkab kohe kliendi juuresolekult veebikoodi parandama vastavalt etteantud suunistele ja soovidele.

Eks nende IT-teadmistega on siin nagu on ehk inglise keeli “as is”. Kooli arvutiõpetaja õpib Siem Reapi ülikoolis IT erialal, kuid esmakordselt hakkas ta ise arvutiõpet saama alles ülikoolis. Pärast IT-erialale õppima pääsemist. See on ilmselt ka põhjus, miks ta jääb hätta õpilase murega teha Wordis joonistatud tabelis üks rida sama kitsaks kui teised ning jagada viimane rida taas kaheks veeruks, nii et Ain pidi ise vabatahtliku IT-tugiisikuna ligi astuma ning asjad korda ajama. Õpetaja on ju alles noor mees ning eks tal ole aega veel neli aastat ülikoolis oma IT-teadmisi täiendada.  

Igal juhul vaieldakse veebiagentuuris oma kaks tundi menüüde ja veebilehe navigatsiooni üle ning tehakse neid mitu korda ümber, sest klassikursuse kordamine on ju teadupoolest tarkuse ema. Direktor Daro on suhteliselt pika otsustamisega, kas teha midagi nii või naa ning vaatab iga küsimuse korral Aini otsa, et ta konsultandina ütleksin õige vastuse. Viimane seletab, et veebitreimisel ei ole sageli üht õigest vastus, võib teha nii või naa olenevalt sihtrühmast ja veebi eesmärkidest. “Really?” pärib Daro selle peale nõudlikult. Mnjah, koolidirektorile ja kuldset keskteed järgivale vanemmungale ei olnud tark öelda, et alati ei pruugi tõde olla niivõrd ühene...

Lõpuks pääsetakse veebifirmast tulema, sest suuremaid muudatusi ei hakata siiski meie silme all tegema. Daro teeb ettepaneku minna lõunat sööma. Kohalike söögikohta sisse astudes selgub ka surveavaldamise põhjus – kell on just löönud poolt ühtteist, kuid budistlikud mungad tohivad iga päev süüa vaid kella 6st 11ni. Pärast kella 11 pole mungal teha muud, kui juua teed või kohvi piima ja rohke suhkruga ning oodata esimest kukelaulu järgmisel hommikul kell 6. Kuid abiks seegi.

“Sest Buddha on nii öelnud,” teatab auväärne Daro Keb vastuseks Aini küsimusele, miks mungad pärast maagilist kellanäitu 11 toituda ei tohi. “Kui munk puugib end pärastlõunal kõvasti täis, ei jõua ta õppida, vaid uimerdab niisama. Täis kõhuga mediteerides jääb munk magama.” Teadagi, laiseldes nirvaanani ei jõua ning tuleb uuesti ja uuesti siia maailma tagasi sündida. 

“Kui ülemmunk avastab, et keegi munkadest sööb salaja keelatud ajal, järgneb karistus, näiteks jämeda bambuskepiga nüpeldamine. Kolm rikkumist ja oled kloostrist välja visatud,” räägib Daro. Tema sõnul ei pea paljud mungad taolisele toitumisrežiimile vastu ning järgnevad kõhuhädad, halvimal juhul isegi maohaavad ning lahkumine pagoodist tervislikel põhjustel. 

 

Liha võivad siinsed vanemmungad süüa ning nii laseb Daro hea maitsta lauale toodud khmeeri rahvusroal lok-lakil, mis on eelmarineeritud ja pannil praetud loomalihaviilud praemuna, toore sibula- ja tomativiilude ning riisiga. Siiski ei ole liha lubatud kõigile munkadele ning mitte igasugune liha: rangelt keelatud on elevant, krokodill, tiiger, rebane, madu. Süüa võib vaid pühvlit, veist ja kana ning loomulikult ei tohi munk ise loomi tappa, isegi kui need sealsamas templis ringi uitavad. “Looma tapmisele järgneb kohene väljaheitmine kloostrist,” räägib Daro.

NB! Fotod on illustreerivad. Selle postituse kirjutamise käigus ei söödud ära ühtki pühvlit, ei visatud kloostrist välja ühtki munka ega tulistatud tühjaks ühtki kuulipildujalinti. Viimane jäi tegemata lindi kinnikiilumise tõttu.

Esimene koolipäev

On esimene koolipäev, aga ei ole valgeid pluuse ja põlvikuid, poelõhnaseid ranitsaid ega värvilisi astrikimpe. Õigus jah, oleme õpetajad ega pea seda komejanti kaasa tegema. Aga siiski ei tooda ka meile astreid, sest alustame keset kooliaastat kahenädalast õpetajatööd Wat Kok Chorki templis tegutsevas kloostrikoolis Siem Reapi linna lähistel. 

Wat Kok Chork on üks paljudest templitest Kambodžas, kus mungad lisaks valgustatuse otsimisele ja hingeasjade eest hooltkandmisele on võtnud endale kohustusele ümberkaudsele inimestele kooliharidust jagada. Nii nagu see on olnud alates 13. sajandist, mil Khmeeri impeeriumi esimeseks progressiivseks juhiks peetav kuningas Jayavarman VII hakkas rajama koole üle riigi ning pani munkadele kohustuse ümberkaudseid poisse õpetada. Siinpoolsel templiseinal on muide stseenid põrgust – neid sanskriti keeles naraka’teks nimetavaid sfääre on budistidel vastavalt temperatuurile kaheksa külma ja kaheksa kuuma. Mõju õppetegevusele on loodetavasti distsiplineeriv.  

  Juba ammu ei ole kloostrikoolid ametliku haridussüsteemi osa, kuid vaestest peredest lastele võib see vahel olla ainus kokkupuude haridusega. Nii õpib ka Wat Kok Chorkis 150 inimest vanuses 5-25 inglise keelt, arvutikasutust ning kunsti: alates sealsamas asuva ülivaese küla lastest ja riigikoolides käivatest koolinoortest kuni üliõpilaste ja täiskasvanuteni. Lisaks loomulikult omad - noored mungad ja noviitsid nii sellest kui ka teistest lähikaudsetest templitest, kes samuti soovivad õppida või lihtsalt inglise keelt praktiseerida. Sest munga töö on eeskätt õppimine – sellest saame teada õige pea.

Õppima tullakse siia sellepärast, et riigikoolides on inglise keele tase sageli kehvakene või puudub sootuks, kuna ei leidu piisavalt häid inglise keele õpetajaid. Sama kehtib kunsti- või arvutiõpetuse puhul. Erakoolis pole nendel noortel rahaliselt võimalik käia, kuid siin on kõik tunnid tasuta. See tähendab, et kõik õpilased on tulnud siia omal initsiatiivil, oma vabast ajast sooviga ennast täiendada ja paremaks saada. Seda motiveeritust ja indu tunnetame juba esimestes tundides.

“Lähme nüüd kooli,” leiab meid üsnagi suure templi õuel ekslemast koolidirektor Daro Keb. Ta ei kanna vesihalli või kastanpruuni ülikonda nagu tema Eesti ametivennad tihtipeale, vaid hoopis erksavärvilist oranži rüüd. Sest tegemist on auväärse Daro Kebiga, Wat Kok Chorki budistliku templi vanemmungaga. 

Daro juhatab meid nö õpetajate tuppa – kuusnurksesse palmilehtedest plekk-katusega varjualusesse, mille seintel ripuvad tahvlid tunniplaani ja õpilaste fotodega ning keskel troonib ümmargune laud. Siiski ei mahu selle ümber kõik kuningas Arturi ümarlaua rüütlid ning õigupoolest pole ka vaja, sest selles koolis on õpetajad märksa vähem – koos direktoriga kokku seitse. Järgemööda tutvume nende kõigiga ning püüame nimesid meelde jätta: inglise keele professoriks ihkav säravvalgete hammastega munk Tho Sothy, kahtlemata kooli parimat inglise keelt kõnelev templipoiss Lum El, esimese kursuse IT-tudeng Mongkol Sok, ülipeente näojoontega meeskunstiõpetaja Hoeun Vanny ning Chhengoun Hoeurng – vabatahtlik nagu meiegi, kuid kellele lihtsalt meeldib õpetada. Lõpuks kooli ainus daam Sara Chhat, kes on alati ja iga kuumusega rangesse pükskostüümi riietatud, kui ta igal hommikul kooliesisel liivasel platsil rolleri seljast maha hüppab. Vaatamata karmile koorikule on õpetaja Sara sisemuselt soe ja siiras, käitudes iga õpilasega nagu ema. 

Direktor tutvustab meile reegleid: tunnid on iga päev kella 13-st 18-ni, alguses väikeste laste omad, siis juba kesktase ja edasijõudnud. Selliste väheste instruktsioonidega lähemegi esimest inglise keele tundi andma koos khmeeri õpetajaga.

Klassiruum nimega B koosneb betoonpõrandast, plekkseintest ja –katusest, paarist hõreda puitvõrega kaetud klaasimata aknast, tosinast laudadest kokkuklopsitud kipakast koolipingist ning õpetaja lauast ja plasttoolist nurgas. Otsaseinas troonib moodne valge tahvel ning laes kahe ähmase päevavalguslambi vahel vänderdab ventilaator. Selliseid klassiruume on koolis kokku neli, lisaks sarnase disainilahendusega raamatukogu mõnesaja kirjavara ühikuga, kunstiklass molbertite ja muu vajalikuga ning arvutiklass kümmekonna päevinäinud sülearvuti ja isearetatud väljatõmmatavate klaviatuurialustega.

“Meie nimed on Kadri ja Ain ja me tuleme Eestist. Kas te teate, kus Eesti asub?” Nii algavad esimesel päeval kõik tunnid, sest loomulikult ei tea ükski õpilane ega õpetaja, kus Eesti paikneb. Sest miks nad peaksidki teadma maad, kus on oluliselt vähem elanikke, kui nende enda pealinnas Phnom Penhis. Sellele järgneb loomulikult õpilastega tutvumine: nimed, vanus, huvid, elulood. Kui muidu on kõik arusaadav, siis ei tea, mida peab tegema selleks, et nende nimesid meelde jätta. Need kõlavad kõik nagu Pun Min, Tsau Tau, Mau Vau. Ainult ühe neiu nimi on Lynda ja see hää kodumaine nimi koos näoga kinnistub mällu.

“Sa oled nii hea õpetaja, parem kui meie enda oma,” kilkab 25-aastane neiu Kadrile pärast esimest tuleproovi pedagoogina. Oma õpetaja mängib solvunut, kuid niisama nalja viluks. Aga tegelikult ei olegi asi naljast kaugel. Templipoisina töötav noormees on küll lõpetanud keskkooli, kuid mitte kaheaastaseid kursuseid, mis õpetajakutse siin riigis annavad. Kutt räägib küll vaieldamatult kõige paremat inglise keelt siinsetest õpetajatest, kuid pedagoogikast kui sellisest on tal tagasihoidlikud teadmised.

Tulemuseks on see, et õpilastele taotakse lähtuvalt kasutusel olevatest Lääne õpikutest pähe mõttetult keerukat grammatikat, nii et sellisel edasijõudnute tasemel peaks nende inglise keel olema väga hea. Aga ei ole, sest rääkimisele, vestlustele pinginaabriga  ning praktilisele keelekasutusele pannakse vähe rõhku. Klassides on küll tahvlid, kuid millegipärast on sealsetele õpetajatele tundmata fraas: “Juku tahvli juurde!” Tahvlid paistavad siin olema selleks, et õpetaja saaks sellele ülestähendusi kritseldada, kuid mitte selleks, et kontrollida õpilaste arusaamist õppetükkidest ning toodud näidetest.

Last, but not least – inglise keele hääldus on õpilastel muidugi rahvuslikest omapäradest tulenevalt veelgi halvem kui väga halb. Kurja juur on maetud sinna, et sõnu hääldatakse khmeeri õpetaja etteütlemise järgi. Paraku on aga tema hääldus üsna sageli metsa poole ning see ei luba paremat saavutada ka õpilastel. Esimene kuulamisharjutus lõppeb sellega, et Kadri loeb ise õpikust tüki ette, sest perfektse native speakeri hääldusega helisalvestust neil kasutada polnud ning õpetaja hääldusoskusest jäi väga tublisti vajaka. 

“Ma pole abielus, kuna pole raha!” tutvustab end edasijõudnute tunnis 19-aastane noormees. Ta õpib ülikoolis turismimajandust ning töötab Apsara Authority’s, mis teeb järelevalvet ajalooliste templite ja muude turismiobjektide üle ning koordineerib turismipolitsei tööd. Kuti nupp jagab nagu koorelahutajal ning juba minuti pärast jõuab jutt vene turistideni, kes tema sõnul käivad inglise keelt oskamata Angkor Watis ringi, kuid midagi ei mõista. Ain kiidab takka tema mõttele alustada venekeelset giiditeenuse ja sildimajandust, rääkides vene turistide suurest potentsiaalist Eesti näite varal ning nende ennekuulmatust rahakulutamise võimest. Ei teagi kuidas, aga kohe selle järel jõuame Vabadussõja, küüditamise ja Sinimägedeni, sest õige eestlane räägib neist asjust kõva häälega ka Kambodža noortele. Tegelikult tahtis ta Eesti ja Kambodža ajaloo võrdleva analüüsiga tõmmata paralleele küüditamise ja Khmer Rouge’i vennatapurežiimi vahel, aga välja kukkus nagu alati. Nagu eestlastel tavaliselt. 

Igal juhul kella 18ks oleme nelja koolitunni järel üsna läbi ning võtame austusest kõigi Eesti õpetajate ja nende igapäevase töö ees mütsi maha. Kuid see-eest oleme täis tahtmist Kambodža haridussüsteemi reformida. Sest iga normaalse eestlase jaoks on permanentne reformisoov midagi sellist nagu Meka vastupandamatu tõmme moslemile.