Vahelugemine IT-st ja mungaelust

Järgmise koolipäeva lõunapaus läheb meil kooli veebilehe sisuauditi nahka. Esmalt parandame inglise keele õpetajate kirjutatud enesetutvustusi, mis on konarlikud nagu Tallinna tänavad igal kevadel. Seejärel on järg veebilehe ülesehituse ja kujunduse 15-minutise auditeerimise käes. Nagu Euroopa IT-tiigri esindajatele kohane, on esinemine mõjus ning koolidirektor Daro nõuab, et Ain läheb järgmisel hommikul temaga kaasa kohalikku veebiarendusfirmasse. Nimelt on üks Inglismaa mittetulundusühing neid toetanud uue kodulehe valmistamisel ning praegu ongi käimas just aktiivne veebitreimine.

Siem Reapi linnas kohtumispaiga ja –aja kokkuleppimine on huumor omaette, kuna auväärne vanemmunk ütleb iga minuti järel uue kellaaja ning 7.30st saab lõpuks inimlikum 8.30. Segaseks jääb veel koht, kuna munkdirektor ja munkõpetaja ei suuda omavahel jõuda kokkuleppele, kas veebitreialite firma on Canadian Banki või Cambodian Banki lähedal. Lõpuks lepime randevuupunktina kokku linna suurima kaubamaja esise, sest ega neid panku ei saa ikka usaldada.

Igal juhul on Aini ootused kohaliku IT-firma külastamise suhtes ülikõrged. Ta loodab,  et saab veelkord näha seda imelist aega, mil arvutid olid puust, kuid itimehed selgest rauast. Kõik, mida nad vajasid, oli vaid käsurida, sest graafiline kasutajaliides on teatavasti ju saatanast ning varukoopia nõrkadele, kuna andmebaasi taastasid õiged mehed ikka puhtalt mälu järgi. Parimad võrguadministraatorid oskasid vabalt modemite keelt, mida nood riistapuud internetiühendust luues vastastikku vilistasid. Loomulikult oli tollal üldlevinud arvamus, et Microsofti operatsioonisüsteemis pesitsevad deemonid, kes öösiti käivad ilmsüütute naissoost IT-spetsialistide verd imemas. Just toda IT kuldaega lootis ta veel viimast korda silmitseda, sest see periood sai Eestis ajalooks juba eelmise sajandi lõpus ning saab vääramatult ka siin Kambodžas, vajudes Atlantise mandrina minevikuookeani voogudesse.  

Siiski oli ta sunnitud pettuma - kohalik veebiagentuur ei ole midagi niivõrd eksootilist, isegi sarnasus Punase Khmeeride tulepesaga puudub. Tavaline kuue töötajaga väikefirma esimese korruse poepinnaks mõeldud kitsavõitu ruumis askeetliku mööbli, enamvähem tehnika ning konditsioneeritud õhuga. Ainuke eredam ja Lääne inimest sügavalt kummastav hetk oli äratundmine, et kogu arendustöö tehakse töötava veebilehe peal – ilmselt on arendusserveri mõiste, olemus ja kasutegurid siinsetele projektijuhtidele tundmata looma nahk. Teine huvitav optimeerimisvõte on see, et ühte isikusse kokku sulandunud projektijuht-tarkvaraarendaja-kliendihaldur hakkab kohe kliendi juuresolekult veebikoodi parandama vastavalt etteantud suunistele ja soovidele.

Eks nende IT-teadmistega on siin nagu on ehk inglise keeli “as is”. Kooli arvutiõpetaja õpib Siem Reapi ülikoolis IT erialal, kuid esmakordselt hakkas ta ise arvutiõpet saama alles ülikoolis. Pärast IT-erialale õppima pääsemist. See on ilmselt ka põhjus, miks ta jääb hätta õpilase murega teha Wordis joonistatud tabelis üks rida sama kitsaks kui teised ning jagada viimane rida taas kaheks veeruks, nii et Ain pidi ise vabatahtliku IT-tugiisikuna ligi astuma ning asjad korda ajama. Õpetaja on ju alles noor mees ning eks tal ole aega veel neli aastat ülikoolis oma IT-teadmisi täiendada.  

Igal juhul vaieldakse veebiagentuuris oma kaks tundi menüüde ja veebilehe navigatsiooni üle ning tehakse neid mitu korda ümber, sest klassikursuse kordamine on ju teadupoolest tarkuse ema. Direktor Daro on suhteliselt pika otsustamisega, kas teha midagi nii või naa ning vaatab iga küsimuse korral Aini otsa, et ta konsultandina ütleksin õige vastuse. Viimane seletab, et veebitreimisel ei ole sageli üht õigest vastus, võib teha nii või naa olenevalt sihtrühmast ja veebi eesmärkidest. “Really?” pärib Daro selle peale nõudlikult. Mnjah, koolidirektorile ja kuldset keskteed järgivale vanemmungale ei olnud tark öelda, et alati ei pruugi tõde olla niivõrd ühene...

Lõpuks pääsetakse veebifirmast tulema, sest suuremaid muudatusi ei hakata siiski meie silme all tegema. Daro teeb ettepaneku minna lõunat sööma. Kohalike söögikohta sisse astudes selgub ka surveavaldamise põhjus – kell on just löönud poolt ühtteist, kuid budistlikud mungad tohivad iga päev süüa vaid kella 6st 11ni. Pärast kella 11 pole mungal teha muud, kui juua teed või kohvi piima ja rohke suhkruga ning oodata esimest kukelaulu järgmisel hommikul kell 6. Kuid abiks seegi.

“Sest Buddha on nii öelnud,” teatab auväärne Daro Keb vastuseks Aini küsimusele, miks mungad pärast maagilist kellanäitu 11 toituda ei tohi. “Kui munk puugib end pärastlõunal kõvasti täis, ei jõua ta õppida, vaid uimerdab niisama. Täis kõhuga mediteerides jääb munk magama.” Teadagi, laiseldes nirvaanani ei jõua ning tuleb uuesti ja uuesti siia maailma tagasi sündida. 

“Kui ülemmunk avastab, et keegi munkadest sööb salaja keelatud ajal, järgneb karistus, näiteks jämeda bambuskepiga nüpeldamine. Kolm rikkumist ja oled kloostrist välja visatud,” räägib Daro. Tema sõnul ei pea paljud mungad taolisele toitumisrežiimile vastu ning järgnevad kõhuhädad, halvimal juhul isegi maohaavad ning lahkumine pagoodist tervislikel põhjustel. 

 

Liha võivad siinsed vanemmungad süüa ning nii laseb Daro hea maitsta lauale toodud khmeeri rahvusroal lok-lakil, mis on eelmarineeritud ja pannil praetud loomalihaviilud praemuna, toore sibula- ja tomativiilude ning riisiga. Siiski ei ole liha lubatud kõigile munkadele ning mitte igasugune liha: rangelt keelatud on elevant, krokodill, tiiger, rebane, madu. Süüa võib vaid pühvlit, veist ja kana ning loomulikult ei tohi munk ise loomi tappa, isegi kui need sealsamas templis ringi uitavad. “Looma tapmisele järgneb kohene väljaheitmine kloostrist,” räägib Daro.

NB! Fotod on illustreerivad. Selle postituse kirjutamise käigus ei söödud ära ühtki pühvlit, ei visatud kloostrist välja ühtki munka ega tulistatud tühjaks ühtki kuulipildujalinti. Viimane jäi tegemata lindi kinnikiilumise tõttu.