Kambodža kaubandusvõrgus

Millal võib Kambodža kaubandusvõrgus lüpsta saada? Alati võib. Valgena on see siin riigis peaaegu garanteeritud, kuid pead olema valvel, et see oleks mõõdukas. 
 

Kambodža kaubandusvõrgu süda on turg. See on koht, kus kohalikud enamasti ostlemas käivad.

Siin on kõike: alates riietest ja ehetest kuni pesukausside ja kodutehnikani. Kindel on see, et nagu Tais ja mujal Aasias, nii öeldakse ka Kambodžas turul valgetele hinnad, mida kohalikelt kunagi ei söandataks ei küsida. Õigetest hindadest saadki aimu kohalikega koos turul käies. 

 

Loomulikult on iga turu uhkus toiduosakond. Garanteeritud on värske ja veel värskem kraam.

Turul on tingimine igati õigustatud, kuid vaevalt seda iga porgandi või sidrunheinakimbu pärast teha tasub. Hinnad on ju niigi madalad ja palgad kohalikel väiksemad kui eurooplase keel paindub ütlema. 

Kui rääkida värskusest, siis siin pildil on elustoidu osakond. Kukk või kana, noor või vana – ise valid. Valikus on kanad ja pardid, veidi eemal igasugu mereannid. Elusalt ikka. Hais on üsna tappev, sest kohe sealsamas kõrval on mitte-elusa liha osakond, kus prouad vilunult lihakirvest viibutavad. Ilmselt on kirve alt läbi käinud ka kõiksugu sanitaarnõudeid, sest neid pole näha.  

 
Võibolla pesukausitäis sulistavaid kalmaare või....


...korvitäis aelevaid hiidkrevette 

 
Turg on ka populaarne toitlustuskoht, kus kohalikud tavatsevad lõunat käia söömas. 

Lisaks müügikohtadele on turg täis ka teenusepakkujaid, näiteks juuksurisalonge. Peale söögipausi on mugav läbi hüpata, et juukseid sirgendada või kukalt piirata. 

Lisaks kohtab tänaval jalutavaid või sõitvaid lette, millel kuivatatud teod, puuviljad, suupistevardad või suhkruroomahl. Siinne puuviljamüüja töötab peaga. 

Kui on juba tuktuk, siis on juba väikeäri püsti pandud. Selles pressitakse suhkruroost värsket mahla, kuid põhimõtteliselt samasugustes tehakse-müüakse fritüüritud vardaid, vokke, puuvilju, shake’e, grillitud rohutirtse ja tarantleid, mida iganes. 

Äri alustamiseks FIEna kõlbab ka käru, mis on sobilik näiteks pirukaliste valmistamiseks. Võib juba ette kujutada Eesti tervisekaitseametnike nägusid, kui oleks soov Eestis mõnes kärus mobiilne toitlustuskoht avada. Tingimisest.

Kambodžalased ei ole niivõrd varmad tingijad kui näiteks taid. Erinevalt paljudest lõunamaadest on siin kõigis vähe suuremates poodides kaupadel kenasti hinnalipikud peal ning seda mitte ainult selvepoodides, vaid ka väiksemates riidekauplustes ja mujalgi. Nii et sellistes kohtades erilist läbirääkimisteruumi pole.

Kui aga on soov tingida, siis tasub seda teha taksojuhtide või röövellike tuktuki-meestega. Viimase jaoks on valge enamasti kõndiv rahakott, kelle arvelt saab tuktukar enamuse osa päevast oma vankris rahulikult põõnata, aeg-ajalt laisalt viibates: “Tuktuk today, sir?” Reegel number üks: enne igat sõitu tuleb hinnas alati kokku leppida. Teiseks, kui tuktukar enne sõitu kirvehinda nõuab ning läbirääkimised osutuvad viljatuks, siis jaluta lihtsalt minema. Kolme meetri kaugusel on ju tema konkurent ning tuktukimeeste kartelle on täheldatud vaid suuremate linnade bussijaamades.  

Uudiskirjandust raamatukaupluse letilt. Aga kui midagi siin näed, siis tuleb see kohe ära osta – seda oleme kogenud korduvalt ning üle kogu Kambodža. Näiteks esmapilgul tundub, et tuktuki pealt toitlustajaid on rohkelt, kuid piisab vaid soovida vähisabavarrast hommikul, küpsetatud maisitõlvikut keskpäeval või krõbedat baquette’i õhtul, kui pakkumine on null. Sama ebastabiilne on ka kaupluste kaubavalik.