Riietusese igaks elujuhtumiks

Kambodžalaste eneseteadvus seisab kahel peamisel tugisambal: ühelt poolt Angkori templid kui khmeeri impeeriumi kõrghetkede mälestusmärgid, teiselt poolt aga Punaste Khmeeride terror kui vennatapu ja brutaalsuse kõige võikam näide maailma ajaloos. Kuid khmeeri kui rahvuse silmaga nähtavaks sümboliks on hoopis midagi muud – kroma. Võib öelda, et see on kambodžalaste rahvusliku identiteedi kolmas tugisammas. 

Kroma on peeneruuduline sini-valge või puna-valge puuvillasall nagu sel proual peas, keda vanameheraisk veab motoga turule kookospähkleid müütama. See sall kaitseb khmeeriproua pead Kambodža kõrvetava kuumuse ning nägu ja hingamiselundeid kleepuva tolmu eest, mida kuivaperioodil siinses õhus tapvalt palju on.

Kroma ei ole võõrale tegelikult midagi erilist, kuid khmeerile on see midagi nagu murumüts ja pastlad tõsisele eestlasele, soni Leninile või võrknokats ossile. Kromat kannavad nii mehed, naised kui lapsed. Eeskätt küll maapiirkondades riisipõldudel küürutades, kui see on populaarne moekas stiilielement ka linnades nagu sini-must-valge lips rahvuslikult meelestatud eesti ärimeestel. Keegi ei tea täpselt, millal kroma muutus khmeeri rahvuse üheks sümboliks, kuid igal juhul on siinsed inimesed seda aastasadu enda ümber sidunud. Ka Punaste Khmeeride aegadel, mil kogu rahvas pidi kandma mustadest pükstest ja pluusist, sonist ja rihmikutest koosnevat vormi, oli punasevalge kroma ainus riietusese, millega võim lubas tumehallidesse varjunditesse veidi värvi lisada. Kuid kroma on märksa enam kui lihtsalt sall, millega üksnes päikese eest pead kaitsta või keskpäevalõõsas ümber kaela seotuna näolt higi pühkida. 

  Näiteks templis altari kõrval lõunauinakut tehes on kroma justkui loodud tekiks, kuid mitte ainult. Kromat võib kasutata praktiliselt kõigeks – alates ameerikalikust kaelasidemest, ümber keha seotuna vööst, lühikesest sarongist (miniseelikust), põllest või niudevööst kuni kalavõrgu, kärbsepiitsa või lehvikuni enda jahutamiseks. Ümber keha või õlgade seotud kromaga saab kanda veepudeleid või juurvilja, vitsana aitab nahutada paha peale läinud lapsi või köiena pukseerida katkiläinud motorollerit, rääkimata siis vannikardina või taskurätikuna kasutamisest.

Cheungkok Mekongi-äärse linna Kompong Chami lähiselt on üks kümnetest tuhandetest Kambodža küladest, kus nobedate näppudega prouad kromasid kangastelgedel meisterdavad. Siinpoolsel on pooleli siidist kroma tegu, kaugemal teljel aga traditsiooniline puuvillane kudum.

Töö käib nii, et valmis kootakse 100 meetrit pikk kangas, millele kulub umbes 10 kilogrammi puuvilla. Kangast lõigatakse 1,5 meetri pikkused tükid ja traageldatakse kromadeks. Ühe päevaga jõuab kangur kududa kolme kroma jagu kangast ehk 4,5 meetrit. Oleks proual osavust vähem, läheks kauem – kaege ise videost:  

 
 

Erandlikuna ei ole 600 elanikuga Cheungkoki küla ehitatud mitte tee äärde, vaid kaugemale riisipõldude keskele. 1973. aastal põletasid punakhmeerid selle küla maani maha ning küüditasid elanikud, et valitsusarmee ei saaks seda kasutada baasina. See pole midagi muud, kui juba Teises ilmasõjas tuntud Stalini põletatud maa taktika, aga üksnes üle 30 aasta hiljem.

Khmer Rouge’i võimuloleku ajal ehitasid inimesed küla endise asukoha lähistel uuesti ülesse, kuid valitsev režiim nõudis, et seda tehtaks viisil, mis vastaks punakhmeeride ideaalse külakogukonna mudelile. Ehkki riisipõllud muutusid kollektiivseks ning saak oli hiiglaslik, kannatasid külaelanikud nälga, sest riik võttis kogu vilja ning müüs selle relvade soetamiseks.

Täna hoiavad külaelanikud endal hinge sees riisikasvatuse, kariloomade, käsitöö ning ümbruskonna tehastes ja ehitustel töötamisega. Prantsuse mittetulundusühingu Amica toel on ellu kutsutud solidaarsusfond, kuhu laekub käsitöö müügist saadav raha. Selle eest makstakse palka külakooli õpetajatele ja antakse peredele laenu käsitööks vajaliku toorme hankimiseks.

Hooajaliselt ollakse tegevad ka kalapüügiga riisipõldudel. Jah, just põldudel, sest vihmaperioodi ajal augustist novembrini lahkuvad kalad niisutuskanalite kaudu veehoidlatest ja otsivad uut elupaika riisipõldudel, mõistmata selle üleujutuse ajutist iseloomu.

Nõnda nagu see kaarik, nii on ilmselt Angkori impeeriumi aegadest püsinud umbes 1000 aastat enamvähem muutumatuna muud töövahendid. Kalastusvahendid on ikka punutud bambusest ning kalapüük mõne taolise korvilaadse inventariga on kõike muud kui kosutav puhkus kalavetel, sest eeldab püügivahendi pidevat vetteloopimist ja väljatõmbamist. Siiski arenenumad kalastusriistad lubavad need vette panna õhtul ja välja võtta varahommikul nagu me Eestis oleme harjunud kasutama.

Meie külaskäik Cheungkoki külla langes siesta ajale, kuid kahvanägude saabumine oli piisav ilmaime, et naised-lapsed “maast üles ajada”.

Siiski, siiski – see proua pidas keskpäevakuumusest hoolimata pesupäeva ja ...

.... see soolatud konn jätkas kuivamist õllekõrvaseks suupisteks nagu tema head sõbrad kalaseibid. 

Tüüpiline khmeeri maja – kanajalgadel nagu vene muinasjutus. Jõeäärsetes piirkondades on see kaitseks vihmaperioodi üleujutuse eest ja endistel aegadel ka verejanuliste metsaelajate eest, kuid siin ja praegu pigem mitte sellepärast. Võtmesõnaks on ventilatsioon läbi põranda ja aknaavade, mis tagab elamiseks ärakannatatava temperatuuri nii kuumaperioodi tipus kui troopilises talves, mil temperatuur langeb koguni nii madalale kui 17 plusskraadi Celsiuse järgi. Prrrrr kui külm!

Kui vaesemad pered kasutavad ehitamiseks palmilehti, siis siinses rikkurirajoonis on majadel puitseinad, plaatkatus ja betoonist “vundament” postide all. Aga siiski pole neil toas ei diivanit, kappi ega duššikabiini, rääkimata pesumasinast või külmikust. Maja suurim tuba on enamasti kasutusel nii elutoa kui magamistoana kogu perele, vahel ka köögina. Elektrit kui sellist ei ole, nii et õhtul mattub küla pimedusse. Telerivaatamiseks, ventilaatori kasutamiseks või mobiiltelefonide laadimiseks on soetatud autoakud. Põrandaalune ruum vaiade vahel on töötuba, ait, kanakuut ja laut üheskoos, kuid lõunakuumuses riputatakse sinna võrkkiiged, et kogu pere saaks leiba luusse lasta.   

Iga maja taga on juurviljaaed – alates ürtidest ja kassitapulaadsest morning glory’st kuni porgandite ja banaanideni. Viimane on maailma kõrgeim rohtaim, mis võib kasvada 7-meetriseks.

Mõned majapidamised Cheungkoki külas teevad ka palmisuhkrut, mis sellel pildil on veel mõnus iirisetaoline ollus ega ole jahvatatud graanuliteks. Kes ütles, et suhkur on valge surm? 

Kompong Chami linna lähedal on kaks peaaegu kõrvuti mägitemplit, mida kutsutakse Phnom Pros ja Phnom Srei: meestemägi ja naistemägi. 

Kadri meeste mäe otsas. Nimed tulevad sellest, et kuuldavasti ehitasid meestemäe mehed, naistemäe aga mittemehed. Arvestades seda, et naistemägi on oma kolm korda kõrgem, võib legendi pidada suures osas tõele vastavaks. 

Selles templis toimetavad ainult mehed, sealhulgas meeskassid.

Munk läheb tuppa lõunauinakut tegema.

Kadri vanad vaenlased – ahvid. Ka siin õnnestus tal ahvi käest peaaegu peksa saada.  

Olles tou kirja pannud, töllerdab ahv pahaselt värava peale kõõluma. “Kes seda enne näinud on, et naine meestemäel ringi kooserdab,” pobiseb ahv pahaselt enda ette. 

Suurus loeb! Mäe kõrval pargis on raamatukogu ning hiiglaslikud buddhakujud. 

Joondu, valvel, kolmeks loe! Apsarad on kaitseks üles rivistatud. 

Naistemägi pole enam naljaasi – oma tuhat trepiastet vähemalt. Kadri sinna poolepeale jäigi trepile jalgu puhkama. 

Ülevalt aga avanesid imelised vaated Kompong Chami maakonnale, mis tähendab khmeeri keeles chamide sadamat. Seega on Kompong Cham üks viimaseid pelgupaiku sellisele rahvakillule nagu chamid, keda võib tänaval kerge vaevaga ära tunda – nimelt nemad olid ja on etnilised moslemid selle usu juurde kuuluva riietumisstiiliga. Ametlikult on chame Mekongi kallastel alles 200 000, mitteametlikel andmetel kuni 500 000. Kohalikus kõnepruugis islami-khmeerideks kutsutavatel chamidel on Kompong Chamis ja paaris naaberprovintsis oma külad. Suhted budistidest enamusrahvaga on täna rahumeelsed ja sallivad, kuid see ei ole olnud nii mitte alati.

Aastal 1177 vallutasid toona praeguse Vietnami lõunaaladel elanud chamid Angkori Wati ümber asunud linna ja põletasid puitehitised maatasa, lähenedes Khmeeri impeeriumi südamele piki Mekongi ning pidades Tonlé Sapi järvel ägeda merelahingu. Löök oli ootamatu, sest Champa kuningriik oli kuni selle ajani olnud Khmeeri impeeriumi vasall.  Asja nii ei jäetud – Angkor vallutati tagasi ning chamid löödi Kambodžast minema, mis oli Champade kuningriigi hävingu algus. Šokijärgselt ehitatud kindlusetaolise linna Angkor Thomi bareljeefidel on aga siiani rohkelt stseene, kuidas khmeerid chamidele üle kurgi annavad – nii maa kui vee peal. 

Lõpuks Khmeeri impeeriumi aegne Wat Nok, justkui Angkori templite väiksem vend.

Et üle 1000 aasta seisnud kivimüürid raisku ei läheks, siis on 11-sajandil rajatud mahayana koolkonna pühamu sisse ära pressitud kaasaegne theravada budistlik pagood, mis ...

... seest vaadates on tugevas kontrastis templit ümbritsevate tumehallide ja poolvarisenud kivimüüridega ning luitunud apsarakujutistega. 

Murrame läbi! Khmeeri juhitav veoauto läheneb hoogsalt kitsale avavusele templimüüris, kuid pöörab siiski viimasel hetkel kõrvale.