Pimeduse kants punasel maal

Umbes tund pärast päikeseloojangut kella 19 paiku jääb buss lõpuks seisma ning avab uksed. Me peaksime oleme jõudnud linna Ban Lung, kuid väljas on pilkane pimedus, kui üks mõnesaja meetri kaugusel leegitsev lõke ning pealetükkivate tuktukarite taskulambid välja arvata. See näeb välja nagu Mordor, mitte Kambodža mägise provintsi Ratanakiri pealinn. Kindlasti ilmub pimeduses varemetena näivate hoonete vahelt kohe välja verejanuliste orkide salk ning sööb meid õhtueineks Turmamäe jalamil, alati ärkvel silmaga Sauroni kõikenägeva pilgu all.

Orkikarja siiski ei tule, vaid karjakaupa öömaju parseldavaid tuktukkareid. Pärast läbi linna ööbimiskohta sõites oleme hämmingus – tänavavalgustus ei põle ning poed ja muud hooned on pimedad või mõne üksiku ähmase säästulambiga nagu Eesti külad enne kogu maa elektrifitseerimist. Rohkem valgust kumab vaid tanklatest ja hotellidest.

Hiljem selgub, et Ratanakiri vaevleb pidevas elektripuuduses, kuna enamik särtsu ostetakse kalli raha eest Vietnamist ning kogu linnale seda jätku, rääkimata siis tänavalampidele. Siiski on mõned võrdsemad ning saavad elektrit või toodavad seda ise diiselgeneraatoritega nagu Naissaare-Petka. See aga ei ole saar, vaid Kambodža Metsikus Idas või õigemini Metsikus Kirdes asuv Ratanakiri provints, mis oma kirdenurgas kohtub Laose ja Vietnami piiridega. Siinne tavaelu tähendab enam-vähem igapäevast pimedust alates kella 18.30st, ööpäevas mitu korda katkevat elektrivarustust isegi hotellis ning loomulikult üle mõistuse kõrget elektri hinda. Kui Eestis maksame kilovatt-tunni elektrienergia eest 4-6 eurosenti, siis Sihanoukvilles korterit üürides oli meie kuine elektriarve 61 dollarit. Pole ka ime, sest kilovatt-tunni maksumuseks oli 0,25 dollarit ehk 18 eurosenti. Kohe näha, et Kambodža Kuningriik pole elektriturgu konkurentsile avanud ning varustuskindlust tõsiselt käsile võtnud. 

Kuid tagasi Ban Lungi. Siin oleks nagu alati sügis,  sest ega asjata ei kutsuta seda linna ka “punaseks maaks”. Just seda karva on väiksemad tänavad ning loomulikult ka tolm rohul ja puulehtedel. 

 Peaaegu nagu Pühajärv. Parimad ööbimiskohad on umbes 500 meetri kaugusel linnasüdamest Boeng Kansaign järve ääres, kus piisavalt avarust, rohelust ja tolmuvaba õhku. 

  30 000 elanikuga Ban Lungi raekoda. Linnapead ei ole kohal. Ikkagi pühapäev. 

  Kadri proovib kauplemiskunsti ja teeb oma elu kõige halvema investeeringu: 9,5 dollarit 2,5-kilose duriani eest. Wikipedia andmetel pidi maitsema nagu karamell, maasikad, vahukoor ja juust üheskoos, ent haisema nagu mädanenud sibul. Oma lõhna tõttu ei tohi seda ogavilja kaasa võtta osadesse hotellidesse ja ühistransporti. 

  Tädi lööb noa ogalisse kesta ning sõõrmetesse tungib mädanenud sibul. Maitseme. Maitseb ka nagu mädanenud sibul. Kadri küll väidab, et ta tundis alguses ka maasikat ja ananassi, kuid järelmaitse oli kitsejuust mädasibulaga. Igal juhul ülejäänu rändab ööbimiskoha värava taha prügikasti. Wikipedia on äraandja!

  Päikese käes kuivatatud tavalised aiateod on kohalike seos populaarne snäkk. Koda hammustatakse katki, tigu imetakse suhu ning purustatud teokarp sülitatakse maha nagu sihvkakoored. Loomulikult samamoodi ka bussis sõites.

  Turukaupleja raske töö: oodata agressiivselt ostlejaid.  

  Sealsamas Ban Lungi ehteleti taga teeb kullasepp oma tööd. Ratanakiri tähendab tõlkes “kalliskivide mäge”, sest siin leidub tsirkooni ja teisi poolvääriskive ning isegi kulda. 

  Elektripuudus mõjutab ka juuksurisalonge: juukselõikamine turul käib lihasmälu järgi ilma tuledeta puhta hämaras. 

  Selle spordiala nimi on turuslaalom: kiirlaskumise ja suurslaalomi noorem vend. Tuleb võtta roller, minna turule ning hakata turulettide kitsastes vahedes turuliste, laste ja loomade vahelt läbi siksakitama. Vajab veel täiendavat uurimist, kas Kambodža oma slaalomiala eesmärk on sõites inimesi vältida või neile just pihta saada.

  Siga on võetud lahti komponentideks. Esimene ja tagumine on ühendatud.

Lõpetuseks, kohalik ühistransport. Sellisega sõitsime ka meie 5 tundi Phnom Penhist Kratiesse. Nagu näha, on hea kombe kohaselt reisijad “tuppa” suletud ning käib pagasi pealelaadimine. Kus on rollerid, mis peaks tagaluugi vahelt välja turritama?

  Selles bussis on nutikas reisija teinud mõistliku panuse õhtusele õllele. Punased 40 kasti sisaldavad igaüks 24 purki rahvuslikku pruuli nimega... Arvasite ära, loomulikult Angkor sloganiga “National beer, national pride”. Sama brändi kannavad ka pudelivesi, sigaretid ning paljud muud Kambodža kaubad, nii et kommunikatsiooni liigse killustatuse üle siin kaevelda ei saa.