Enamuses vähemused

“See oli vist järjekordne halb mõte” arvab Kadri, kui oleme umbes 40 kilomeetrit hüpanud kahe rolleri tagaistmel august auku mööda punakaspruunist savist teed. Täiesti ootamatult selgub, et minek etniliste vähemuste küladesse on hoopis motorolleritega.  Nende juhid on ilmselt olnud varasemalt motokrossi harrastajaid, püüdes ka sel maanteel masinat hüppesse ajada või jõesildadel puuduvatest plankudest külglibisemisega mööda pääseda. Alles nüüd saame aru, mida Ban Lung ehk punane maa praktikas tähendab – oleme üleni kaetud punase tolmuga ning loomulikult on seda ka täis silmad, suu ja nina.

Ratanakiri on ainus provints Kambodžas, kus vähemus moodustab enamuse. Umbes 75% elanike kohta öeldakse siin chunchiet, mis tähendab etnilist vähemust, kuid kogu riigi 15-miljonilisest elanikkonnast moodustavad need hõimud kõigest 1%. Tegelikult elab Ratanakiris kaheksa erinevat vähemusrahvust – neist suurim, Tumpouni rahvas 22 000 inimesega, seevastu Phnonge ja Lune on kumbagi alles vaid vähem kui 200. Ehkki neid kõiki kutsutakse ka khmer loeu ehk kõrgmaa khmeerid, pole neil päris-khmeeridega palju ühist. Õigupoolest on see 1960ndatel aastatel valitsuste väljamõeldud nurisõna, et tekitada rahvaste ühtsuse tunnet ning luua mäerahvastes sidet riiki valitseva khmeeri rahvusega. Kõlab peaaegu nagu üks teine tollane suurriik tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid loode pool.

Igal juhul on nende kõrgmaa hõimude algupära teadmata, kuid mõned arvavad, et nad jõudsid praegustele aladele loodest pika rahvasterände tulemusel. Kõigil neil rahvastel on oma keel, millest kambodžalased enamasti aru ei saa. Paljud kaugemate külade elanikud ei oska isegi khmeeri keelt, inglise keelest rääkimata. Kui khmeerid on täna valdavas enamuses budistid, siis need rahvakillud on siiani animistid, austades emakest maad. Hing on nende õpetuse järgi kõiges meie ümber – kivides, puudes, vees, mägedes. 

Etnilisi kambodžalasi on Ratanakiris ainult 10-20%, sest lisaks nö pärismaalastele on siin ka hiina ja laose külad. Siiski on madalmaa khmeeride ehk tavaliste kambodžalaste käes võtmepositsioonid nii provintsi äris kui ka riigivalitsemises ning ka enamik turismiraha voolab nende taskusse selle asemel, et vähemuste eluolu parandada.

Tonlé San jõgi, mida mööda umbes 25 kilomeetrit ülesvoolu sõites jõuame 1000 elanikuga Tumpouno vähemusrahvuse küla. Siin “saevad” ritsikad puude otsas niivõrd valjusti, et maapinnal ei kuule isegi omaenda mõtteid. Kuulake ise (salvestus telefoniga puusakõrguselt): 

 Kambodža Metsikule Idale omaselt on majad vaiadel, et vihmaperioodi ajal tõusuvesi tuppa ei astuks. Sel ajal tuleb naabri juures paadiga käia. Umbes samasuguses varjualuses on ka pood, kuid veidi põhjalikum laudmaja on külakool, kus haridust antakse kaks klassi. Edasi peaks lapsed minema paarkümmend kilomeetrit mööda jõge suuremasse keskusse kooli, aga ei lähe, sest neid on kohapeal vaja töötegemiseks. Pole ka imestada, et paljud kaugemate vähemuskülade elanikud isegi khmeeri keelt ei räägi.

Aga ega ta kuigi palju tavalisest vaesest khmeerikülast ei erine. Kadri on veidi pettunud, aga Ainile täitsa meeldib, sest...

  ... kohalikud naised lobistavad jõekaldal paljaste rindadega nagu muiste, mõni hakkajam patseerib pealtnägijaid pelgamata samamoodi ka külatanumal ringi. 

  Siiski on palmilehtedest punutud majad kaduv kunst, sest vabaühenduste inimesed käivad kohalikele agaralt õpetamas puitmajade ehitamiskunsti. Praegu on traditsioonilisi kodusid veel umbes poole jagu, aga ilmselt on paari aasta pärast kõik need kadunud koos sadu aastaid enamvähem muutumatuna püsinud eluviisiga. Peamisteks tegevusaladeks külas on kalapüük ja riisikasvatus, põllud on külal ühisomandis, kuid loomad igal perel eraldi. Tegeldakse ka käsitöö ning metsalangetamisega, puit müüakse dollarite eest allavoolu elavatele hiinlastele. Ei usu, et neil selleks ka raieluba on, sest oma metsas on nii toimetatud sadu, kui mitte tuhandeid aastaid. 

  Siin käib katusematerjali tootmine – rohust punutakse matid, mis pakuvad traditsioonilised majadele katust. Iga paari aasta järel tuleb palmilehtedest ja rohust punutud majad uuesti üles ehitada, sest mussoonvihmad ja üliäkilise UV-kiirusega päike teevad oma töö ning rajatis pudeneb sõna otseses mõttes põrmuks. Mis ei lagune, pannakse põlema, sest kulupõletamine ning alepõllundus on selles riigis endiselt veel kuum sõna. 

  Tüdruk veel omil jalul ei astu, aga on juba augustatud-rõngastatud. Ilmselt on juba külavanema pojaga paaripanekus kokku lepitud. 

  Vähemusrahvuste esindajad on Aini meelest ilusamad ja peenemate näojoontega kui khmeerid keskmiselt. Kadri ei ütle midagi, vaid annab mõista, et see arvamus tuleneb sellest paljaste rindadega kümblemise kombest. 

Mugavuskaup on jõudnud ka külla, kuhu ühtki teed peale jõe linnast ei vii. Kahjuks tähendavad joogikõrred, “Hello Kitty’d” ja muu seesugune ka rohkem prahti, sest Kambodžas on ju kombeks kõik mittevajalik maha visata nagu seda sajandeid on tehtud. Kahjuks sellest aru ei saada, et plastpudel ei ole banaanikoor ega lagune looduses ise kunagi.

  Meil aiaäärne tänavas. Ema otsib kodulävel tütre peast satikaid nagu nägime seda Sihanoukville’s ahve tegevat.

  Tark nagu hani, kes on end elegantselt ümbritsenud moskiitovõrguga – ikka sääskede ja malaaria eest kaitsmiseks.  

  Rehepeks. Kui enne käis riisiterade aganatest eraldamine lihasjõuga ning oli naispere töö, siis nüüd on selleks ka siia mahajäetud paika masin koos diiselgeneraatoriga hangitud. Naiste tööks on nüüd keelepeks sellal, kui masin oma tööd teeb. 

  Sari jätkub: vaata sea silmadesse. Emis peab siestat vaimaja all, kus otsivad lõunaleitsaku käest varju ka kodulinnud, koerad ja ...

  ... inimesed. Suured ja väikesed. Enamik võrkkiikesid on siin pakitud laigulisse koti kirjaga “US Army”. Ei tea, kas need on Vietnami sõja ajast. 

  See abihoone on kreenis nagu Kambodža ühiskond tervikuna. Mine võta kinni, kas oma töö on teinud tõusuvesi ja tormituuled või on sel kallutamisel ka mingi mõte.

  Erinevalt khmeeridest on kõrgmaa vähemusrahvad siiani animistid, mis kõige paremini väljendub külakalmistul keset džunglit. Kui khmeerid budistidena põletavad oma lahkunud ja asetavad tuha stuupasse, siis chunchiet’id matavad neid. Nad ehitavad perehauale midagi majalaadset ning lisavad lahkunute kujud, sest usuvad, et nii uluaset kui ka keha läheb vaja hauataguses elus. See on rikkama pere haud, kus kujud on detailsemalt välja nikerdatud. 

 

Vaesema pere haud, pole kujusid ning varjualuse alla teispoolsusesse on kaasa pandud vaid veidi pudelivett, lõhnaküünlaid ja sigarette. Abiks seegi.

Džungel neelab hauad kiiresti. Kohalik matusetalitus näeb välja nii, et pärast lahkunu mahamatmist pidutsetakse haual kolm päeva ja ehitatakse majataoline varjualus, kujud ja muud rajatised. Siis minnakse koju, et hauale mitte kunagi enam naasta. Nimelt usuvad animistid, et kui nad tulevad hauale leinama, võib lahkunu hing neile halba põhjustada. Seepärast on ka siinsed surnuaiad tabud, kuhu võib siseneda vaid külavanema loal. See on märksa erinev khmeeridest, kes käivad põletussäilmetega hauda korras hoidmas ning igal aastal lahkunut mälestamas.

  Nii käib jõeületus kohalikus tõmbekeskuses – Voen Sai linnas  – seni kuni silda ehitatud pole. Neli suuremat paati on praamiks kokku naelutatud, suutes kanda nii kallureid, sõiduautosid, rollereid kui hulgaliselt kaupa ja inimesi. 

  Kambodža standardite kohaselt on need rollerid keskmise, et mitte öelda mõõduka laadungiga.

  Kallurile liivakoorem peale ja läksime. Tõe huvides tuleb öelda, et lisaks ülimalt töökindlale teivaskäiturile on sel kombineeritud praamil ka väiksema töökindlusega sisepõlemismootor. 

  Kreungi etnilise vähemuse küla provintsi pealinna läheduses. Seda oma keelega rahvakildu on alles umbes 18 000, konkreetses külas elab umbes 500 pered. Varem olid selles külas eraldi poiste ja tüdrukute majad, kuhu 16-aastased teismelised kodust kupatati. Mitte et elu oleks olnud väljakannatamatu, vaid selleks, et nad saaksid endale rahulikult kaasat valida ilma, et vanainimesed koguaeg vahele tänitaks. Tänaseks on see traditsioon khmeeri kommete mõjul taandunud, kuid endiselt on alles vanade inimeste maja. Sinna saadetakse selle rahva kommete kohaselt ööseks vanaemad ja -isad, sest vanad inimesed ei tohi millegipärast ülejäänud perega koos oma kodus magada. Ülejäänud aja võivad nad siiski oma perega koos veeta. 

  Rahvamaja, kus arutatakse ja otsustakse külaelu puudutavaid asju. Meie külaskäigu ajal viibisid samas vabaühenduste inimesed, kes ärgitasid külaelanikke koosolekule tulema. Külas on ka oma algkool.

  Korv, kuhu sa tüdruku viid?

  Linnas turul ja mujal khmeeride seas tunneb vähemusrahvaste esindajad ära just nende iseloomulike seljakorvide järgi, sest enamusrahvas neid ei kanna. 

  Küla veevärk koosneb kahest pumbaga kaevust. Sellal, kui üks pumpab, on teistel... 

  ... pesupäev enda ja rõivaste puhastamiseks.

  Pesupäev on sealsamas kõrval ka karvastel kohalikel sigadel, kes kümblevad nö kanalisatsioonis, kuhu kaevu kõrvalt pesuvesi valgub. 

  “Nii mõnus on puhtana värske pori vahele puhkama heita,” mõtleb rõngassaba, kelle saba on siiski üsna lineaarne. Kuna sead uitavad küla vahel vabalt ringi, siis kipub aeg-ajalt segi minema, millisele perele mingi notsu kuulub.

Pärast edasi-tagasi 80 kilomeetrit punatolmust teed tunneme end üsna põrssamoodi ainult selle vahega, et oleme üleni oranžid nagu kunagise Maiade impeeriumi asukad. Kohati tundub, et jäämegi punanahkadeks, kuna see kleepuv tolm ei tule isegi kehalt maha, rääkimata siis riietest. Pesukäsn värvub dušši all punaseks nagu Piusa koobas Põlvamaal ning isegi pärast hoolikat küürimist värvub valge rätik kuivatades oranžiks. Pole miskit parata, tuleb jälle pesu otsast alata.