Kambodža kõige kõrgem töökoht

“Sel mehel on Kambodža kõige kõrgem töökoht,” tutvustab meie teejuht, härra Ben Kratie linna lähistel üht pikakasvulist khmeeri võidunud lühikeste pükste ja kulunud õlgkübaraga. Ei, tegemist ei ole peaminister Hun Seni salanõuniku või inkognito Tema Majesteedi endaga.  See mees on palmisuhkrufarmer, kes peab kaks korda päevas ronima kõigi oma palmide latva kümnekonna meetri kõrgusel, et magusat nestet täis anumad alla tuua.  

Taevatrepp. Bambusridvast algeline redel viib iga suhkrupalmi tippu, kus emastel suhkrupalmidel asuvad viljad, isastel õied. Mõlematest saadakse siirupitaolist mahla, mis palmisuhkru tooraineks. Et farmeril endal omi puid ja maid pole, on ta 15 suhkrupalmi rentinud. Sellest piisab, et perele elatist teenida. 

Selliseid viieliitriseid anumaid käiakse tühjendamas igal hommikul ja õhtul. Emaste puude kookospähklisarnastest viljadest tuleb nestet kordi rohkem, kuid mahla pressitakse ka isaste õitest, mis on rippuvad urvad nagu kodusel sarapuul: ainult kümneid kordi suuremad. Lõigatakse jälle kiht londiotsast maha ning muljutakse õit enam kui poolemeetriste puidust klambritega, et magusat ollust rohkem ämbrisse nõrguks.  

Võimas aur! Siin aga ei keeda Kunksmoor kapten Trummile koerapöörirohust raviteed, vaid käib kibe palmisuhkrutegu. Suhkrupalmi mahla keedetakse, kuni moodustub püdel ollus, mis seatakse marliraamidele kuivama. Päev nõrgumist ja palmisuhkur ongi valmis. See ei ole pulber, vaid kooreiirise taoline beež mass, mis maitseb ka täpselt nagu komm. Niiöelda Kambodža kevadel ehk jahedamal ka kuival ajal novembrist jaanuarini toodab see pere 60 kilogrammi palmisuhkrut päevas, aga praegusel kuumaperioodil 15 renditud palmipuud nii palju mahla ei pritsi ning suhkrusaak on seetõttu umbes kaks korda väiksem.  

42 000 elanikuga Kratie linn Mekongi ääres on väravaks Kambodža Metsikusse Itta. Samanimelise provintsi pealinnas on hulgaliselt säilinud poehooneid Prantsuse koloniaalperioodist, kuna Kratie pääses Vietnami sõja aegsest pommitamisest, mis hävitas paljud teised provintsikeskused. Jah, lugesite õigesti – Vietnami sõda ulatus küllalt veriselt ka siia. 1969. aastal andis Ühendriikide president Nixon nõusoleku salajasele korraldusele alustada Vietnami sõja osana Kambodža pommitamist. Selle tegevuse eesmärgiks oli hävitada põhja-vietnamlaste baaslaagrid, mis osaliselt paiknesid neutraalse, kuid sõjaliselt nõrga Kambodža territooriumil. Kui algselt alustati vaid piiriäärsete alade vaip-pommitamist, siis nelja aastaga külvasid hiiglaslikud B-52 kaugpommitajad mürskudega üle praktiliselt poole kogu riigist.

Alles aastal 2000 käskis president Bill Clinton avaldada õhujõudude arhiiviandmeid, mis olid veelgi hullemad arvatumast. Esiteks alustati Kambodža pommitamisega juba aastal 1964 enne Nixoni võimuletulekut ning see vältas 1973. aastani, mil USA Kongress selle peatas. Üheksa aastaga  heideti USA lennukitelt alla 2 756 941 tonni pomme, mida on rohkem, kui kõik liitlasväed kokku kasutasid kogu Teise maailmasõja jooksul. Seega ei ole Kambodža mitte ainult üks kõige mineeritumaid riike maailmas, vaid ilmselt ka kõige enam pommitatud maa maailma ajaloos.

Täpselt ei ole teada, palju kambodžalasi Vietnami sõja õhurünnakute käigus omaenese kodumaal elu kaotas. Varem arvati, et kuni 150 000 tsiviilelanikku, kuid õhujõudude andmete avaldamise järel pigem isegi enam. Lisaks kaotasid sajad tuhanded inimesed kodud või olid sunnitud idapoolsetelt aladelt põgenema. Kindel on aga see, et kuna üha rohkem ja rohkem talupoegi kaotasid oma pered USA õhurünnakutes, seda lihtsam oli Punaste Khmeeride kaadril neil sõduriteks värvata ja sellega oma võimuletulekut sillutada.

Päikeseloojang Mekongi Kratie linna all. Kratie oli üks esimesi, mis 1970. aastal Punaste Khmeeride verise režiimi kätte langes ning omakorda üks esimesi provintsikeskusi, mille vietnamlased 1978. aastal riiki punakhmeeridest puhastades tagasi vallutasid. Kuid siia tullakse enamasti hoopis muu pärast kui ajaloolised faktid. 

Kratie lähistel asuv Kampi küla on üks kahest kohast Kambodžas, kus võib näha haruldasi mageveedelfiine. Sinna Mekongi jõesaarte vahele kogunevad delfiinid seepärast, et siin on ka kuivaperioodil piisavalt veesügavust ja kala toiduks. Kuni 2,75 meetri pikkuseks kasvav Irrawaddy delfiin on ohustatud riik kõikjal Aasias. Kui kunagi elas Mekongi jões neid imepäraseid loomi isegi 1000, siis punased khmeerid ei halastanud ka jõedelfiinidele, küttides neid õli pärast. Nüüd on Laosel piiri ja Kratie vahelisel jõelõigul hinnanguliselt alles vaid 60-70 tumesinise või –halli naha ning kühmus otsaesise ja tömbi ninaga veeimetajat. 

Ootamatud üleminekud on Kambodžas tavalised. Juba 480 aastat on siin asunud kuulus 100 sambaga pagood. 19. sajandil ehitati algse puitpühamu asemele kivist hoone, 2011. aastal aga templi tagaaeda... 

... Mekongi kilpkonnade säilituskeskus. Siia tuuakse loodusest leitud kilpkonnamunad, lastakse poegadel kooruda ja kasvada 10-kuuseks ning lastakse siis uuesti vabadusse. Ikka selleks, et pahadel inimestel ei õnnestuks pesatäite kaupa kilpkonnamune ära süüa ning kilpkonni supiks keeta, sest naaberriigis Vietnamis on tegemist delikatessiga. Keskus rajati templisse meelega, sest kui mungad keelavad kohalikel kilpkonni küttida, on suurem tõenäosus, et nad budistidena ka kuuletuvad. Siiski ei ole austus munkade vastu ainuüksi piisav ning seetõttu makstakse keskusesse toodud iga kilpkonnapoja pealt 8 dollarit.  

Saage tuttavaks: ohustatud liikide punasesse nimekirja kuuluv Cantori pehme kilbiga hiidkilpkonn, kes avastati sellelt Mekongi lõigult alles aastal 2007. Tegemist on ühe suurima mageveekilpkonnaga, kes võib kasvada kuni kahe meetri pikkuseks ja kaaluda 100 kilo. Pildilolev loom on aastane, kuid täiskasvanud isendite keskmine kilbi pikkus ulatub 1,2 meetrini ja kaal 50 kilogrammini. Eks mõnesaja aastase eluea jooksul ole neil aega ka kasvada. 

Kuskil siin peaks olema ka silmad. Iseenesest on see väga kasulik, kuna see elukas veedab 95% oma ajast liikumatult liiva või mutta maetult, nii et välja ulatuvad vaid silmad ja suu. Toituvad kalast, krevettidest ja krabidest, häda korral molluskitest ja veetaimedest. Tehisoludes nõuab enamik isendeid toiduks vaid eluskala või keeldub vastasel juhul toidust sootuks. 

Selle kilpkonna üks kauge esivanem oli ilmselt elevant. 

Kopp-kopp-kopp! Kedagi ei ole vist kodus: see kilpkonn taipas kilpi taganedes uksed-aknad enda järel sulgeda. 

  “Tegelikult ma olin kodus küll, aga vaatasin Aktuaalset Kaamerat!”

“Mis sa vahid, anna üks dollar ja lase mind vette tagasi!”

On jõudnud kätte kauaoodatud päev, mil Kadri nõustub lõpuks einestama plasttoolidega söögikohas, mida tavaliselt väisavad enamasti kohalikud. See-eest avaneb sellest jõekaldapealsest söögikohast miljonivaade Mekongile ja sealsamas asuvale 40 kilomeetri pikkusele saaresoolikale, kus on koguni mitu kaluriküla kõige muu vajalikuga.

Kanake majajalgadel. Siin jõe ääres on vaiad igati arusaadavad, aga vaimajad on ka jõest üsna kaugel: rikkamatel betoonpostidel, vaesematel palkidel. Ikkagi on see abinõu vihmaperioodi ja üleujutuste vastu, sest veetaseme tõusu ei mõõdeta Mekongis sentimeetrites, vaid ikka kuni kümnes meetris. 

Kärestikud. Veidi ülesvoolu delfiinialast suruvad saared muidu paari kilomeetri laiuse Mekongi kokku ning et kivine põhi on samuti madal, muutub vool kiireks nagu mõnes mägijões. Kohalikud on nutikalt sinnasamasse vaiadele ehitanud tasulise puhkeala. Hetkel maksab tund võrkkiires või vaipadel lebotamist koos enda jões leotamisega 2000 rieli (pool dollarit), kuid khmeeri aastavahetusele ajal kerkib tunnihind juba 10 000 rielini (2,5 dollarit). Paraku tuleb kogu see rekreatsioonikompleks juunikuus enne vihmaperioodi kokku pakkida ja ära viia, sest muidu teeb seda Mekong oma tulvaveega ise. Novembris tulvavee taandudes läheb ehitustöö taas lahti pärast seda, kuid enne tuleb kohalikult turismiametilt loa saamiseks “kantseleikulud” tasuda. 

Piisab vaid morsal bambuspulkadest lahti lasta, kui vool kannab ta mööda Mekongi Vietnami välja nagu männikäbi.