Meie kolm kuud Kambodžas ning ligi
poolteist kuud Tais ja Vietnamis hakkab läbi saama. Selle aja jooksul tegime
Kambodžale kaks tiiru peale, muutusime pooleldi kohalikuks Sihanoukville’i
liikluses, õpetasime inglise keelt Siem Reapi lähistel Wat Kok Chorki kloostrikoolis,
toppisime sõna otseses mõttes pea tiigripuuri Chiang Mais Taimaal, solberdasime
ringi soise Mekongi delta kanalitel, jõesaartel ja ujuvturgudel Vietnamis ning
nõnda edasi.
Kui kuidagi kokku võtta, siis vast nii, et
nägime Kambodžat, mis suuremalt jaolt on veel päris. Ehe maailmanurk, kus tuleb
vaadata tänaval vedelevast prügist, tolmustest külatänavatest ja linnas
jalutavatest lehmadest kaugemale. See on khmeeride enda maa, oma kunagises
hiilguses ja hiljutises viletsuses, millest tänaseks on saanud vaid veidi parem
olukord kui viletsus. Maa, mis täna ei ole 95% ulatuses lõbustuspark turistidele
nagu Tai kuulsad kuurordid Andamani mere ääres ja saartel.
Aga kindel on, et see riik muutub
pöördumatult - kõik looduse antud eeldused on tal selleks olemas. Seda on juba
näha suuremates linnades ja tänastes peamistes turismisihtkohtades nagu Angkori
templid ning Tai lahe idarannik. On ainult aja küsimus, mil läänelik
tarbimisühiskond jõuab ka mujale – väikestesse kaluriküladesse keset merd või
võimast Mekongi, animistidest vähemuste isoleeritud elupaikadesse Ratanakiri
džunglites, külade ainsale tänavale vaimajade vahel, kus iga päev keeb
lõunaeine või õhtusöök elaval tulel.
Tänane Kambodža on põllumajandusriik, kus
veel 80% elanikest elab maal. Kalapüük merel või jõgedel käib samamoodi nagu
lastepiibli illustratsioon Pühast Peetrusest, kes teatavasti oli oma erialalt
kalur. Põlluharimisel on endiselt populaarseim traktoritüüp hall vesipühvel,
ehkki edasipüüdlikemal talumeestel on muidugi soetatud hobused või koguni
võimsad motoblokid. Külades pestakse pesu, sõelutakse riisi, valmistatakse
palmisuhkrut, riisipaberit ja kromasid ilmselt samal viisil nagu seda on tehtud
juba ligi tuhat aastat alates Angkori impeeriumi aegadest. Tõsi, progress on
juba ka maapiirkondadesse toonud motorollerid, paadimootorid, puurkaevud ja
diiselgeneraatorid veevärgi käigushoidmiseks, mobiiltelefonidest rääkimata. Aga
veel on khmeeride olemus, töövõtted ja
elustiil väljaspool suuri linnu on jäänud laias laastus samaks, mis ühelt poolt
on nende õnn, teisalt aga õnnetus.
Täna täitub meil 130 päeva Aasias, kuid
just siis istume Saigonis (Ho Chi Minh City’s) lennumasinasse ja siirdume
Singapuri kaudu kodumaale tagasi. Täname kõiki televaatajaid ja raadiokuulajaid
ning jagame lõpetuseks kolmeteist seniavaldamata fotoülesvõtet.
Kõike ei ole ju vaja kokku osta isegi siis, kui odavalt saab, aga Kadri ikka...
Juuksur nagu juuksur ikka, aga Kadri sõnul
oli üks pool pärast lõikust paar sentimeetrit lühem kui teine. Ikka juhtub.


Suur tükk pidi suu
lõhki ajama, aga endaga võrreldavas suuruses ritsikat haukaval gekol on see
veel ühes tükis. Aega see muidugi võttis, kuna katsu ise näiteks poolt siga
korraga alla neelata.
“Pimesool valutab?
Kohe lõikame!” Tegelikult teeb Kadri kohalikku, sest Phnom Penhi tänavatelt
näkku paiskuva tolmu ja heitgaaside eest kaitseb ainult näomask.
Rollerisõiduks
kohustuslik peakaunistus. Maksis keskmiselt 5 doltsi. Kaitsevõime tundus
kaheldav, kuid õnneks ei tulnud testida.
Hommikusöök
jõepaadis kell 6.30: parimat vietnami nuudlisuppi saime Cai Rangi ujuvturult
Mekongi deltast.
No comments:
Post a Comment