130 päeva 13 avaldamata pildis

Meie kolm kuud Kambodžas ning ligi poolteist kuud Tais ja Vietnamis hakkab läbi saama. Selle aja jooksul tegime Kambodžale kaks tiiru peale, muutusime pooleldi kohalikuks Sihanoukville’i liikluses, õpetasime inglise keelt Siem Reapi lähistel Wat Kok Chorki kloostrikoolis, toppisime sõna otseses mõttes pea tiigripuuri Chiang Mais Taimaal, solberdasime ringi soise Mekongi delta kanalitel, jõesaartel ja ujuvturgudel Vietnamis ning nõnda edasi.

Kui kuidagi kokku võtta, siis vast nii, et nägime Kambodžat, mis suuremalt jaolt on veel päris. Ehe maailmanurk, kus tuleb vaadata tänaval vedelevast prügist, tolmustest külatänavatest ja linnas jalutavatest lehmadest kaugemale. See on khmeeride enda maa, oma kunagises hiilguses ja hiljutises viletsuses, millest tänaseks on saanud vaid veidi parem olukord kui viletsus. Maa, mis täna ei ole 95% ulatuses lõbustuspark turistidele nagu Tai kuulsad kuurordid Andamani mere ääres ja saartel.

Aga kindel on, et see riik muutub pöördumatult - kõik looduse antud eeldused on tal selleks olemas. Seda on juba näha suuremates linnades ja tänastes peamistes turismisihtkohtades nagu Angkori templid ning Tai lahe idarannik. On ainult aja küsimus, mil läänelik tarbimisühiskond jõuab ka mujale – väikestesse kaluriküladesse keset merd või võimast Mekongi, animistidest vähemuste isoleeritud elupaikadesse Ratanakiri džunglites, külade ainsale tänavale vaimajade vahel, kus iga päev keeb lõunaeine või õhtusöök elaval tulel.

Tänane Kambodža on põllumajandusriik, kus veel 80% elanikest elab maal. Kalapüük merel või jõgedel käib samamoodi nagu lastepiibli illustratsioon Pühast Peetrusest, kes teatavasti oli oma erialalt kalur. Põlluharimisel on endiselt populaarseim traktoritüüp hall vesipühvel, ehkki edasipüüdlikemal talumeestel on muidugi soetatud hobused või koguni võimsad motoblokid. Külades pestakse pesu, sõelutakse riisi, valmistatakse palmisuhkrut, riisipaberit ja kromasid ilmselt samal viisil nagu seda on tehtud juba ligi tuhat aastat alates Angkori impeeriumi aegadest. Tõsi, progress on juba ka maapiirkondadesse toonud motorollerid, paadimootorid, puurkaevud ja diiselgeneraatorid veevärgi käigushoidmiseks, mobiiltelefonidest rääkimata. Aga veel on khmeeride olemus, töövõtted  ja elustiil väljaspool suuri linnu on jäänud laias laastus samaks, mis ühelt poolt on nende õnn, teisalt aga õnnetus.

Täna täitub meil 130 päeva Aasias, kuid just siis istume Saigonis (Ho Chi Minh City’s) lennumasinasse ja siirdume Singapuri kaudu kodumaale tagasi. Täname kõiki televaatajaid ja raadiokuulajaid ning jagame lõpetuseks kolmeteist seniavaldamata fotoülesvõtet.

Kõike ei ole ju vaja kokku osta isegi siis, kui odavalt saab, aga Kadri ikka...

Juuksur nagu juuksur ikka, aga Kadri sõnul oli üks pool pärast lõikust paar sentimeetrit lühem kui teine. Ikka juhtub.

Kes kutsus ahjualuse? Tegelikult on kõik tavalises mõõtkavas, kuna kümned puuhiiglased on valinud kasvamiskohaks just 800 aasta vanuse Ta Prohmi templi müürid. Tänapäeval võib seda nimetada Angelina Jolie nimeliseks templiks, kuna selles toimetas ta Lara Croftina märulifilmis “Tomb raider”. 

Lõpuks ometi on Kadri vanad vaenlased nr 1 - ämblikud – fritüürist läbi käinud ja surnud, mis surnud. Rahvasõna teab rääkida, et tarantleid hakati idapoolses Kambodžas toiduks tarvitama Khmer Rouge’i võimuloleku ajal, et näljahäda leevendada. Samas painab endiselt küsimus, palju põlvkondi kulus inimkatseteks, saamaks aru, et kõhu alt ei maksa seda looma kohe mitte süüa. Seal nimelt asuvad mürginäärmed, mille haukamine pidi isegi pärast tarantli keetmist-küpsetamist lõppema surmaga. 

Suur tükk pidi suu lõhki ajama, aga endaga võrreldavas suuruses ritsikat haukaval gekol on see veel ühes tükis. Aega see muidugi võttis, kuna katsu ise näiteks poolt siga korraga alla neelata.

“Pimesool valutab? Kohe lõikame!” Tegelikult teeb Kadri kohalikku, sest Phnom Penhi tänavatelt näkku paiskuva tolmu ja heitgaaside eest kaitseb ainult näomask.

Pildiallkiri on särgil.
 
Viimased neli ja pool kuud oli elu üsna raske...

Tubli tükk isast iguaani. Talitajast munk vaatas loomale korra saba alla ning teatas, et too on soolt ladyboy. Oh neid munki ja nende geinalju.   

Vahepeal õppis Ain selgeks ka kujundsurfamise. (Illusoorset 3D kuntsi Taimaalt.)

Rollerisõiduks kohustuslik peakaunistus. Maksis keskmiselt 5 doltsi. Kaitsevõime tundus kaheldav, kuid õnneks ei tulnud testida.

Tätoveeritud mungad peavad suitsupausi. Tätoveeringud ei ole ilu pärast, vaid kujutistel ja mantratel on maagilised kaitsvad tähendused. Ennevanasti olid kaitsvate tätoveeringutega üleni kaetud ka sõdurid ning kuulus kuningas Jayavarman VII olla ise järgi proovinud, kas nooled neilt ikka tagasi põrkavad. Olevat toiminud. Kui aga Kambodža pikaleveninud kodusõjas püüti sama rakendada, siis kuulide vastu tätoveeringud enam nii hästi ei aidanud. 

Hommikusöök jõepaadis kell 6.30: parimat vietnami nuudlisuppi saime Cai Rangi ujuvturult Mekongi deltast.