Reisikiri Kambodžast
Thursday, April 16, 2015
Epiloog: hakkab looma!
Aega läks, aga asja sai: trükipressid juba töötavad. Esitlused maikuus Tallinnas ja Tartus, lisainfo saamiseks püsige meie kanalil!
Friday, May 16, 2014
130 päeva 13 avaldamata pildis
Meie kolm kuud Kambodžas ning ligi
poolteist kuud Tais ja Vietnamis hakkab läbi saama. Selle aja jooksul tegime
Kambodžale kaks tiiru peale, muutusime pooleldi kohalikuks Sihanoukville’i
liikluses, õpetasime inglise keelt Siem Reapi lähistel Wat Kok Chorki kloostrikoolis,
toppisime sõna otseses mõttes pea tiigripuuri Chiang Mais Taimaal, solberdasime
ringi soise Mekongi delta kanalitel, jõesaartel ja ujuvturgudel Vietnamis ning
nõnda edasi.
Kui kuidagi kokku võtta, siis vast nii, et
nägime Kambodžat, mis suuremalt jaolt on veel päris. Ehe maailmanurk, kus tuleb
vaadata tänaval vedelevast prügist, tolmustest külatänavatest ja linnas
jalutavatest lehmadest kaugemale. See on khmeeride enda maa, oma kunagises
hiilguses ja hiljutises viletsuses, millest tänaseks on saanud vaid veidi parem
olukord kui viletsus. Maa, mis täna ei ole 95% ulatuses lõbustuspark turistidele
nagu Tai kuulsad kuurordid Andamani mere ääres ja saartel.
Aga kindel on, et see riik muutub
pöördumatult - kõik looduse antud eeldused on tal selleks olemas. Seda on juba
näha suuremates linnades ja tänastes peamistes turismisihtkohtades nagu Angkori
templid ning Tai lahe idarannik. On ainult aja küsimus, mil läänelik
tarbimisühiskond jõuab ka mujale – väikestesse kaluriküladesse keset merd või
võimast Mekongi, animistidest vähemuste isoleeritud elupaikadesse Ratanakiri
džunglites, külade ainsale tänavale vaimajade vahel, kus iga päev keeb
lõunaeine või õhtusöök elaval tulel.
Tänane Kambodža on põllumajandusriik, kus
veel 80% elanikest elab maal. Kalapüük merel või jõgedel käib samamoodi nagu
lastepiibli illustratsioon Pühast Peetrusest, kes teatavasti oli oma erialalt
kalur. Põlluharimisel on endiselt populaarseim traktoritüüp hall vesipühvel,
ehkki edasipüüdlikemal talumeestel on muidugi soetatud hobused või koguni
võimsad motoblokid. Külades pestakse pesu, sõelutakse riisi, valmistatakse
palmisuhkrut, riisipaberit ja kromasid ilmselt samal viisil nagu seda on tehtud
juba ligi tuhat aastat alates Angkori impeeriumi aegadest. Tõsi, progress on
juba ka maapiirkondadesse toonud motorollerid, paadimootorid, puurkaevud ja
diiselgeneraatorid veevärgi käigushoidmiseks, mobiiltelefonidest rääkimata. Aga
veel on khmeeride olemus, töövõtted ja
elustiil väljaspool suuri linnu on jäänud laias laastus samaks, mis ühelt poolt
on nende õnn, teisalt aga õnnetus.
Täna täitub meil 130 päeva Aasias, kuid
just siis istume Saigonis (Ho Chi Minh City’s) lennumasinasse ja siirdume
Singapuri kaudu kodumaale tagasi. Täname kõiki televaatajaid ja raadiokuulajaid
ning jagame lõpetuseks kolmeteist seniavaldamata fotoülesvõtet.
Kõike ei ole ju vaja kokku osta isegi siis, kui odavalt saab, aga Kadri ikka...
Juuksur nagu juuksur ikka, aga Kadri sõnul
oli üks pool pärast lõikust paar sentimeetrit lühem kui teine. Ikka juhtub.
Kes kutsus ahjualuse? Tegelikult on kõik
tavalises mõõtkavas, kuna kümned puuhiiglased on valinud kasvamiskohaks just
800 aasta vanuse Ta Prohmi templi müürid. Tänapäeval võib seda nimetada
Angelina Jolie nimeliseks templiks, kuna selles toimetas ta Lara Croftina
märulifilmis “Tomb raider”.
Lõpuks ometi on Kadri vanad vaenlased nr 1 -
ämblikud – fritüürist läbi käinud ja surnud, mis surnud. Rahvasõna teab
rääkida, et tarantleid hakati idapoolses Kambodžas toiduks tarvitama Khmer
Rouge’i võimuloleku ajal, et näljahäda leevendada. Samas painab endiselt
küsimus, palju põlvkondi kulus inimkatseteks, saamaks aru, et kõhu alt ei maksa
seda looma kohe mitte süüa. Seal nimelt asuvad mürginäärmed, mille haukamine
pidi isegi pärast tarantli keetmist-küpsetamist lõppema surmaga.
Suur tükk pidi suu
lõhki ajama, aga endaga võrreldavas suuruses ritsikat haukaval gekol on see
veel ühes tükis. Aega see muidugi võttis, kuna katsu ise näiteks poolt siga
korraga alla neelata.
“Pimesool valutab?
Kohe lõikame!” Tegelikult teeb Kadri kohalikku, sest Phnom Penhi tänavatelt
näkku paiskuva tolmu ja heitgaaside eest kaitseb ainult näomask.
Viimased neli ja pool kuud oli elu üsna raske...
Tubli tükk isast
iguaani. Talitajast munk vaatas loomale korra saba alla ning teatas, et too on
soolt ladyboy. Oh neid munki ja nende
geinalju.
Rollerisõiduks
kohustuslik peakaunistus. Maksis keskmiselt 5 doltsi. Kaitsevõime tundus
kaheldav, kuid õnneks ei tulnud testida.
Tätoveeritud mungad peavad suitsupausi.
Tätoveeringud ei ole ilu pärast, vaid kujutistel ja mantratel on maagilised
kaitsvad tähendused. Ennevanasti olid kaitsvate tätoveeringutega üleni kaetud
ka sõdurid ning kuulus kuningas Jayavarman VII olla ise järgi proovinud, kas
nooled neilt ikka tagasi põrkavad. Olevat toiminud. Kui aga Kambodža
pikaleveninud kodusõjas püüti sama rakendada, siis kuulide vastu tätoveeringud
enam nii hästi ei aidanud.
Hommikusöök
jõepaadis kell 6.30: parimat vietnami nuudlisuppi saime Cai Rangi ujuvturult
Mekongi deltast.
Wednesday, May 14, 2014
Nähtamatud khmeerid Kampuchea Kromis
Khmer Krom tähendab tõlkes alumisi khmeere.
Mitte et nad elaks keldrikorrusel, vaid mööda maakaarti allapoole minnes
Mekongi jõe deltas. Neist kirjutamine Kambodža-blogis võib muidugi päädida
rahvusvahelise skandaaliga, sest täna kuuluvad need alad Puna-Vietnamile.
Rahvusteadlikud kambodžalased kutsuvad seda
pooleteise Eesti territooriumi suurust ala Kampuchea Kromiks ehk alumiseks
Kambodžaks. Paljud peavad seda maad siiani oma riigi osaks, ehkki reaalsuses
pole see nii olnud juba sadu aastaid.
Aastal 1623 lubas Kambodža kuningas Chey
Chettha II vietnamlastel end sisse seada ja äri alustada tollases külas Prey
Nokor ning ka ümberkaudsetes provintsides. Ikka selleks, et hoida häid suhteid
ambitsioonika naaberriigiga, mille printsessiga ta abielus oli - seega tuli
kuningal luba anda omamoodi poolkohustuslikus korras. Nii said vietnamlased
lõunaalade hõivamisel jala ukse vahele:
vietnamlasi tuli juurde, nende mõjuala muudkui laienes ning Prey Nokori küla hakati
kutsuma nimega Saigon. Tänaseks on
sellest saanud Vietnami suurim linn Ho Chi Min, kus elab ligi 10 miljonit
inimest ning tänavatel vurab igapäevaselt 6 miljonit motorollerit.
Mekongi deltas peaks elama khmeere 1,2-7
miljonit olenevalt sellest, kes üleslugemist teeb. Vietnami poliitika on olnud
nende hulka iga hinna eest vähendada. Assimileerimismenüüs on olnud khmeeridele
isikutunnistustes vietnami rahvuse külgepookimine, vietnami nimede pealesundimine,
khmeerikeelse hariduse lõpetamine, probleemid arstiabi saamisel, kuid mitte ainult. Khmers Kampuchea-Krom
Föderatsiooni andmetel on meetmed jätkunud “tõhusamatega” ehk munkade ja
kohalike aktivistide vangistamise, khmeeri keele grammatikaõpikute ärakorjamise
ning usulise diskrimineerimisega, kuna khmeerid praktiseerivad erinevalt
vietnamlastest theravada budismi.
Tänane Kambodža valitsus on võtnud
võimukama naabri suhtes pehme lähenemise, pigistades silma kinni nii
kaasmaalaste aitamise kui riigis illegaalselt viibivate vietnamlaste suhtes.
Isegi teated Kambodža-Vietnami piiritulpade nihutamisest lääne ehk Kambodža poole
on jäetud suurema tähelepanuta. Mitte
alati ei ole see aga nii olnud. Punased Khmeerid nõudsid häälekalt kunagi
Khmeeri impeeriumile kuulunud alasid tagasi, käies selle kinnituseks
korrapäraselt üle piiri vietnamlasi külatäite kaupa maha tapmas. See oli ka
ametlikuks põhjuseks, miks Vietnam oma väed Kambodžasse viis ning punakhmeerid
1979. aastal võimult tõukas.
“Vietnamlased ja khmeerid elavad kenasti
läbisegi,” kiidab meile Mekongi delta kanalitesse viinud teejuht. Võimalik, kuid
khmeeridel on vietnamlaste suhtes siiski vastakad tunded ja ilmselt ka
vastupidi. Tõenäoliselt on see alguse saanud juba Prantsuse koloniaalajast, mil
ühises Indohiina Föderatsioonis olid selgelt eelistatud vietnamlased. Ühelt
poolt tegi Vietnami rahvaarmee tõesti 1979. aastal lõpu Khmer Rouge'i õudusele,
kuid inimestel ei ole väga sooje tundeid ka selle 10 aasta suhtes, mil vietnami
kommunistid riiki enda paikapandud valitsuse kaudu juhtisid. Samuti olid
vietkongid need, kes treenisid Pol Poti ja tema jüngreid oma sissilaagrites
ning aitasid Punastel Khmeeridel 1975. aastal vallutada esimesed piirkonnad
Kambodžast. Vietnami sõja ajal kasutasid vietkongid neutraalsena deklareerinud
Kambodža territooriumi oma baaslaagrite peitmiseks ja Lõuna-Vietnami
partisanide varustamiseks. See viis USA presidendi salajase korralduseni alustada Vietnami
sõja raames teise riigi - Kambodža - vaippommitamist.
Täna
on kambodžalastel elamisjärjelt palju rikkamate vietnamlaste suhtes okas
hinges, mis kohati on väljendunud ogarustes ja seda isegi väga hiljuti. Näiteks
metanooliks osutunud riisiviina või halvaksläinud toidu osas on enamasti teada
süüdlased: vietnamlased. Kuna riigis on märkimisväärne vietnami vähemus juba
Angkori impeeriumi aegadest, siis on kohe olnud võtta ka sihtmärk, kellele
veriselt ja sageli fataalselt kätte maksta. Veel aastal 1998 nägi USA
ajakirjanik Karen J. Coates Kambodža pealinna Phnom Penhi ühes haigla põrandal
hingevaakuvat vietnami meest, kellele tekitatud kehavigastusi raviti
vastumeelset alles viimases järgus ja moe pärast. Seni tegelesid tohtrid ja õed khmeeri
patsientidega, kes kaebasid väidetavalt vietnamlaste poolt mürgitatud vee
joomise üle - tegelikult polnud neil peale psühhosomaatiliste sümptomite häda
midagi. “Vietnami metslased alustasid taas khmeeride tapmist,“ pealkirjastas toona
üks kohalik ajaleht vee, toidu ja riisiviina “mürgitamisest” rääkiva artikli.
Selles tsiteeriti anonüümset allikat, kes sai enda korralduse mürgitamiseks
“ülevalt poolt”.
Ka
täna keelduvad Kambodža võimud paljudele riigis elavatele vietnami inimestele
väljastamast ID-kaarte, mistõttu viimased ei saa hääletada valimistel, kasutada
arstiabi ega muid väheseid kodanikuõigusi. Rääkimata siis Punaste Khmeeride
eelse valitsusjuhi kindral Lon Noli "protestist" Kambodža
territooriumi kasutamise vastu Vietnami sõjas, mis seisnes ühes Mekongi- äärses
vietnami vähemuse külas kõigi meeste hukkamises ning laipade laskmises
allavoolu. Teadagi, millise riigi territooriumile, kus Mekong merre suubub.
Igal juhul on tänane Vietnami lõunaosa täis
pikitud sadu khmeeri stiilis theravada budistlikke templeid, mida on mitmetes
provintsides märksa enam kui vietnamlaste enda mahayana budismi pühamuid või
hiinlaste templeid. Kui on soov näha sadu aastaid püsinud khmeeri stiilis
templeid, siis selleks parim koht ongi Lõuna-Vietnam. Ameeriklased vältisid sihiteadlikult
siinsete usuliste pühamute pommitamist sellal, kui Kambodža enda territooriumil
tehti pommide tihekülvi või said templid kahjustada aastakümneid väldanud kodu-
ja muudes sõdades.
Üks oluline erinevus pagoodidel siiski
emamaa templitega on. Kui Kambodžas ei pea mungad ise toidupoolise kasvatamisega
tegelema ning saavad pühenduda eeskätt õpingutele ja hingeasjadele, siis
Vietnamis käib mungaelu juurde ka füüsiline töö.
Sest mittetöötav munk on siinsete võimude jaoks parasiit ning nii on
paljudel siinsetel kloostritel ka omad põllud harida.
Nii mitmeski piirkonnas peaks kuuldavasti
olema khmeere neljandik või rohkem, kuid katsed khmeeri keelt siinmail rääkida
luhtuvad sajaprotsendiliselt. Linnaturul või jõesaarel ei tekita meie vähesed khmeerikeelsed
laused mingit äratundmist ning isegi sõna “khmeer” ei helista neile kellukest. Ka
khmeeri vähemusele pühendatud muuseumis ei saa piletimüüjapreili aru
küsimusest, kas ta ka ise on khmeer. Võibolla on asi meie häälduses, kuid
tundub, et Lõuna-Vietnamis khmeeri keelt kõnelda on umbes sama nagu proovida Petserimaal
praegu eesti keelega hakkama saada.
Enne, kui võimas Mekong oma veed merre
viib, jaguneb ta õige mitmeks jõeks. Näiteks Cổ Chiêni jõgi on lai nagu Tallinna laht ja sisaldab endas enam kui
kümne kilomeetri pikkuseid saari, kus käib vilgas elutegevus.
Samas hõlmab delta tuhandeid ja tuhandeid
kanaleid, millest mõni on õige kitsas. Paat on siin praegugi transpordivahend
number üks, sest igale poole ei ulatu teedevõrk ka täna.
Loomulikult pole kõikjal veel ka korralikke
sildu ning siin on päästerõngaks ahvisilla-nimeline rajatis. Sisuliselt on see käsipuudega
bambusritv, mis kuni 10 meetri laiusest kanalist üle kaardub. Kohalikud
suudavad neid ületada ka jalgrataste ning raskete pakkidega, et ääremaadel
ühest külast teise pääseda. Ahvisild on siiski kaduv liik, kuna võimud on
võtnud nõuks asendada kõik sellised rajatised korralike plankudest või
betoonist sildadega.
Kui teed on juba vee peal, siis ega ka
turgu pole mõtet kuivale maale teha. Põhjus on tegelikult selles, et vanasti
lihtsalt polnud teid, mida mööda eri kantides elavad inimesed turule oleks
saanud minna. Teiseks on jõetee ka ohutum, sest pakub kaitset džunglis varitsevate
tiigrite, madude ja teiste ebasõbralike elukate eest. Cai Rang on suurim
ujuvturg Mekongi deltas. Originaalis algas turupäev kell 2 öösel ning kella 7
paiku hommikul oli kõik läbi, sest inimesed pidid riisipõldudele või
puuviljaaedadesse tööle minema. Praegu on see lahti siiski ööpäev läbi, kuna
turul tegutsevad elukutselised kaubitsejad, kes sealsamas paatides ka elavad.
Miks on ridva otsa kinnitatud kapsas ja
teised juurviljad? Tegemist on omamoodi reklaamtahvliga, mis näitab konkreetses
turupaadis saadaolevat kaubavalikut. Reklaamimaksu vist ridva pealt ei koguta.
Kaubitsemine käib õige lihtsalt: ostleja
sõidab oma jõesuksuga müüja paadile poordi, kinnitab otsad ja alustab
transaktsioone. Jõepaate juhivad traditsiooniliselt naised, sest meestel pole paraku
mahti jõeselveris šoppamas käia – nemad on samal ajal põllul tööl.
Või vähemalt peaksid olema tööl. Siinses
kanaliäärses külas võtavad aga härrad ennelõunast riisiviina, sest naised on ju
turul jalust ära. Loomulikult kutsutakse ka möödakäijat väikest reispassi
tegema. Peaaegu igas suvalises külas siinkandis on majad kivist ja kenasti
värvitud sellal, kui teispool piiri Kambodžas elatakse samalaadsetes kohtades
plekktahvlitest kokkuklopsitud või rohust punutud hurtsikutes. Jõukuse põhjus
on loomulikult seesama jõgi.
Mekongi delta pakub siinsele alale
suurepärase loodusliku niisutussüsteemi, mis kombineerituna kuuma kliimaga
tähendab 2-3 riisisaaki aastas. Pole ime, et khmeerid selle lopsaka ja viljaka
maatüki peale hammast ihuvad, sest Mekongi deltat kutsutakse kogu Vietnami
riisikorviks. Lisaks riisile ja juurviljale on siin ka kuulsad puuviljaaiad,
kus kasvatatakse praktiliselt kogu troopilist sortimenti alates pildilolevatest
draakoniviljadest kuni rõvehapude kividega marjadeni, mida siinsed inimesed
millegipärast kohalikuks maasikaks kutsuvad.
Kuid lisaks inimestele on siin veel ühed
olendid, kes neid puuvilju iseäranis kõrgelt hindavad, kuid alustame kaugemalt.
Soc Trangi linnas Mekongi deltas on kümneid kauneid khmeeri templeid ning ühte
neist – Doi Pagodat – kutsutakse ka Bat Pagodaks. Selle leidmine oma rolleriga
seigeldes, kuid ilma linna kaarti omamata on muidugi ooper omaette. Tõhusamaks
kui inglise keel või vietnamikeelsed paberile kirjutatud nimed osutub jällegi
rahvastevahelise suhtlemise kehakeel. Antud juhul tuleb esiteks pea kohale moodustada
kätega midagi viilkatuse taolist nagu tuntud lastelaulus “Põdral maja metsa
sees”. Seejärel aga vehkida külgedel kätega nagu oleks soov lendu tõusta. Umbes
40 minutit taoliste žestide tegemist rolleri seljas ning linnast 4 kilomeetri
kaugusel asuv tempel on ilma ühegi suunaviidata leitud nagu naksti.
Kätega tiibade imiteerimine on vajalik
seetõttu, et templi territooriumil kõrgete puude otsas on sisse seadnud
tuhanded puuviljanahkhiired ehk teise nimega lendrebased. Kardetavasti on just
neist saanud alguse vampiirilegendid, sest loomade tiivaulatus võib küünida
kuni 1,5 meetrini ja kaal 1,5 kiloni. Siiski ei ime nad süütute neitsite ja nende
teiste ülejäänud noorte tüdrukute verd, vaid toituvad täiesti tervislikult
üksnes väga värsketest puuviljadest.
Lendrebasteks kutsutakse neid nahkhiiri
seepärast, et neil on rebase moodi koonuga näod. Päeval lasevad nad mõnusasti
und templi territooriumil hiiglaslike puude latvades pea alaspidi rippudes.
Piisab vaid päikesel hakata loojuma, kui
kogu see kari nagu üks mees puude ladvust lendu tõuseb ning talumeeste
puuviljaaedade poole siirdub õhtueinet võtma. Loomulikult ei ole talumehed
sellise hävitustöö üle õnnelikud, vaid püüavad nahkhiiri võrkude ja lõksudega.
Kinnipüütud vaeste loomade tee viib otsejoones potti, sest kohalikud peavad nahkhiireliha
delikatessiks. Lendrebased naasevad aga alati templi territooriumile päevaund
magama, sest teavad, et on siin kaitstud – mungad ei luba templimüüride vahel
kellelgi neid puutuda.
Samas on nende puuviljanahkhiirte
käitumises palju müstikat. Paljude siinsete kloostrite aedades on põlispuud, kuid lendrebased elavad
üksnes selle konkreetse templi territooriumil. Kloostri enda valdustes on
samuti mango-, duriani- ja teiste viljade puud, kuid neid nahkhiired kunagi ei
puutu. Õige hunt ju kodu lähedalt ei murra ega oma aiast mangomahla ei ime. Ja
enne igaõhtust väljalendu teeb kogu see kari mõned tiirud ümber peamise
pagoodi, justkui paludes Buddha õnnistust eelseisvaks jahiretkeks.
Subscribe to:
Posts (Atom)